Soomepoiste Pupastvere lahingu mälestuskivi
28. august 1944. Saksa pataljonid pidid soomusüksuste toel liikuma edasi piki raudteed ning ründama idast Pupastveret. Soomepoiste pataljon pidi ründama sakslaste paremal tiival ning puhastama metsad vastase meestest. Eestlaste esmaseks eesmärgiks seati Joora talu vallutamine. Alles teises järjekorras võisid eestlased üritada vastase välja suruda ka Pupastverest. Näib, et viimast võimalust ei pidanud Saksa staabid reaalseks. 87. diviis oli püüdnud Pupastveret juba mitu päeva vallutada, kuid löödi iga kord kaotusi kandes tagasi.
Rünnaku algust kirjeldab kompaniiülem Karl Pärnoja järgmiselt: „Õhk on täis elektrilist pinget. Pea kohal surisevad lennukid, otsides palavikuliselt vaenlase liikumist ja toiminguid. Kallaletungi aluseks märgitakse kell 11.00: 2 mürsku Joora rajooni. 12. kompanii „tankihirmu“ sihtur annab kaks mürakat talu ülahoone pihta ning rünnak algab. Unustatakse ettevaatus ning kallaletung muutub metsikuks võidujooksuks, nagu kardaksid võitlejad vallutamise aust ilma jääda.“ Löök oli tõesti kiire ja ootamatu. Kuigi punaväelased olid ümbritsenud Joora talu laskepesadega, ei jõudnud nad neisse asuda. Joora vallutati ühe hoobiga. Soomepoisid tungisid edasi Pupastvere suunas. Võeti ka esimesed vangid. Rünnak ise toimus metsikus tempos, see oli võidujooks punaarmeelaste ja nende jälitajate vahel. Pärast lahingut leiti Joora talu maadelt 21 punaväelase surnukehad. Nõukogude andmete kohaselt hävitati Joora talus 282. laskurdiviisi 874. laskurpolgu staap. Langesid polguülema abi poliitalal major Pavel Krasnov, polgu staabiülem major Andrei Koptev ja polgu suurtükiväeülem kapten Vladimir Androssov, polguülem sai raskelt haavata. Soomepoisse langes Joora talu juures neli, palju mehi sai ka haavata ning tuli tagalasse saata.
87. jalaväediviisi aruande järgi vallutati Joora kell 11.10. Soomepoiste rünnak sai sellega alles hoo sisse. 9., 10. ja 12. kompanii liikusid mööda madalat soist lohku edasi Pupastvere peale. Paremal tiival pataljoni põhijõududest lahku läinud 11. kompanii ülem leitnant Lahi tegi aga väikeste jõududega üllatusrünnaku Pupastvere majade vahele. Segadusse aetud venelased lõid hetkeks kõhklema ja põgenesid. Peagi jõudsid Pupastverre aga Joora talu juurest taandunud punaväe üksused, mispeale eestlased pidasid targemaks vaikselt Pupastverest välja tõmbuda. Kella üheks jõudsid pataljoni põhijõud Pupastvere küla ette magistraalkraavi äärde, kus nende edasiliikumise peatas tugev kahurituli. Soomepoisid üritasid üles seada läbi metsa kaasa veetud omakaitsemeeste raskekuulipildujat Vickers, kuid vastaste mürsukild lõi kuulipilduja rivist välja enne, kui sellest jõuti tuli avada. Ohvitseride manitsustele vaatamata ronis pataljon nagu üks mees läbi sügava magistraalkraavi ning tormas üle lageda välja otse küla peale. Käigult tulistades vallutati esimesed vaenlase laskepesad ja edasi läks rünnak juba „lauluga“. Pool kaks pärast lõunat oli Pupastvere küla vallutatud. Punavägi põgenes, paludes staapidelt abi „tuhandete Soomest tulnud bandiitide vastu“. Peagi jõudsid kohale ka raskeid lahinguid pidanud 87. jalaväediviisi üksused, kes olid ettevaatlikult liikudes sattunud vastase raskerelvade tule alla ning kandnud tõsiseid kaotusi. Kartes vastase edasitungi, andis punavägi Pupastvere ette katjuušadest tulelöögi. See tabas aga tühja välja, sest selleks päevaks olid soomepoisid edasitungi lõpetanud. Punaväe reaktiivmiinipildujate keskmisest tugevama tulelöögi fikseerisid ka armeegrupi „Narwa“ suurtükivaatlejad, kelle andmetel lasti välja 450 laengut. Soomepoiste poolt võetud vangid tunnistasid, et Pupastvere piirkonda kaitses 600-700 meest kümmekonna soomusmasina toetusel.
II armeekorpuse lahingupäevikust selgub veel üks eestlaste edule kaasa aidanud tegur: nimelt suutis Saksa lennuvägi 28. augustil taastada vähemalt osaliselt kontrolli Tartu-taguse õhuruumi üle. Pupastvere ümbrus oli punaväelaste laipu täis. Nõukogude andmete kohaselt andsid Eesti ja Saksa üksused 28. augustil tõsise hoobi 872. ja 874. laskurpolgule ja sundisid neid 3-6 kilomeetrit taanduma; 67. armee ettekande järgi 3. Balti rinde peakorterile kaotasid armee üksused sel päeval langenutena 222 ja haavatutena 699 meest.
Eestlaste edu äratas II armeekorpuse staabis tähelepanu. Sellest kanti ette väegrupi „Nord“ peakorterile, kust õhtul II armeekorpust õnnitleti, kuid kästi ka kavandatud rünnak võimalikult kiiresti lõpule viia.
29. augusti varahommikul jätkas soomepoiste pataljon rünnakut ning hõivas 874. laskurpolgu poolt kaitstud Taki metsavahitalu. Armeegrupi „Narwa“ lahingutegevuse päeviku järgi algas rünnak kell 10.30 hommikul ning Taki vallutati kella üheks päeval. 29. augusti pärastlõunal soomepoiste rünnak peatus. Punaarmee väejuhatus oli tagalast jõude juurde tõmmanud ning kaitse ümber korraldanud. Taki teel võttis kaitse sisse 874. laskurpolk ning Õvi I (sealkandis oli kaks Õvi küla, millel vahetegemiseks olid järjekorranumbrid) juures 308. laskurpolk. Nii sattusid Taki teele jõudnud soomepoisid vaenlase raskerelvade ägeda tule alla. Teel sõitsid edasi-tagasi Vene tankid. Kuid soomepoiste pataljonil puudusid tankirusikad. Takerdus ka eestlaste vasakul tiival liikunud 87. jalaväediviisi üksuste rünnak. Soomepoiste 10. kompanii üritas vastasest tiivalt mööduda, kuid löödi kaotustega tagasi. Osa ründajaid imbus siiski tiivalt vaenlase tagalasse, mille peale see öösel Õvi II küla maha jättis.
Pupastvere lahingus sai haavata 170 ja langes 34 meest. 40 mehele anti vapruse eest raudristid.
1992. aastal avati Pupastveres mälestuskivi. Suurel põllukivil on pronkstahvel „Soomepoisid VIII 1944“.
Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk - II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939-2010 (Tallinn 2010, lk 60-64)
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 332)
