IMS Keila lahing
Päewaleht 23.02.1920: „1918. aasta 22. veebruari õhtupoolikul jõudis Tallinnast Keilasse erarong madruste ja punakaartlastega, kes suures ärevuses valgekaardi sõjariistu vallamaja ruumides otsisid ja siis Riisipere poole sõitsid, kuhu neile paari tunni pärast umbes 400 punakaartlast järele ruttas. Oli näha, et midagi tähtsamat sünnib, mille üle kohalikud enamlased suurt rõõmu tundsid ja endid ette valmistama hakkasid. Kell 19.30 saadi Riisiperest teateid kokkupõrkamise üle Saksa väe ja Punakaartlaste vahel ja kell 20 võeti Riisipere telefonikeskjaam Saksa ohvitseri käsul maha, mille üle Keilast Tallinna täidesaatvasse komiteesse teatati. Kella 21ks jõudis punaste rong Riisiperest Keilasse tagasi, kus otsustatud oli vastu hakata. Umbes 500 punast jäid Keilasse, vagunitest võeti 8 kuulipildujat ja hulk sõjamoona maha, haavatute tarvis vaadati ruumid valmis, Tallinnast lubati suurtükka, ratsaväge, madruseid ja teisi abiks saata, et Keilas tõsist lahingut pidada, aga mitte sakslaste, vaid valgete vastu. Kõigest oli näha, et Tallinna vägivallavalitsejad oma naha päästmiseks Keila peale suurt lootust panid. Need ettevalmistused ajasid keilalastele hirmu peale, kuna 23. veebruari hommikul rahva ärevus ähvarduste ja tooruse tagajärjel kõige kõrgema tipuni tõusis. Tallinnast tuli punastele telefoni kaudu julgustust ja nõuti kindlat vastupanekut.
Kuni 23. veebruari pärastlõunani ei uskunud punavägi veel sakslaste tulekut, vaid üks osa nendest hakkas Riisipere poole tagasi minema, sest sealt olla valged tagasi täinud. Kell 16.30 nähti aga korraga midagi musta kogu Tuula mõisa poolt Keila poole liikuvat, mis Keila „sõjawäele“ kohe hirmu peale ajas. Juba kahe ja poole versta kauguselt avasid punased ägeda tuleandmise kuulipildujatest ja püssidest, paremad vastupidamise kohad võeti oma alla ja sõjamürin kostis kaugele ümbruskonda. Sakslased lõid ennast kahte ketti, üks kett valgus Tuula ja Keila vahel olevasse võsastikku, teine Keila mõisa pargi taha, et alevit sisse piirata. Punased jätkasid aga vahetpidamata tuleandmist, mil ajal sakslased võsastikku mööda alevi poole hiilisid, omalt poolt laskmist ajutiselt seisma jättes, mida punased aga omaks võiduks valgete üle pidasid. Hurraa-hüüetel tormati alevi vahelt ja raudteeliini tagant välja ja hakati üle poole versta laiuse lageda põllu võsastiku poole jooksma, kuid selle juures sattusid pealetormajad sakslaste risttule alla, mis neile täieliseks hukatuseks oli. Sakslased jõudsid sel ajal alevi kolmest küljest sisse piirata ja tuleandmine läks ikka suuremaks.
Kui vaksalist tõsist hädaohtu nähti, kogus osa punaseid endid rongi peale ning viimane sõitis sakslaste ägeda tule all linna poole, tee äärest haavatuid peale võttes. Mahajäänud punased põgenesid aga linna poole ja lähedalasuvatesse küladesse, ilma hingetõmbamiseta kümneid verstasi joostes. Sakslased ilmusid alevisse kell 18. Lahing vältas poolteist tundi ja oli kõige suurem lahing Eesti mannermaa okupeerimise ajal. Sakslased kaotasid lahingus 3 surnutena ja 3 haavatutena, kuna punakaartlastest 45 surma said ja vallamajasse 15 haavatut toodi. Mitu alevi maja oli kuulidega läbi lastud, kuna elanikkudest ühte jalast haavati.“
