Hara sadam

Refereeritud Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun „Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil“ (Tallinn 2006)

Hara lahe salaobjekt asutati 12. septembril 1953. Loodud väeosa (s/o 53083) nimetus oli eri aegadel erinev: Sõjalaevastiku 1. polügoon (1 полигон ВМФ); Sõjalaevastiku 1. laevade mittekontaktsete miini- ja torpeedorelvade eest kaitsmise teadusuuringute polügoon, (7 научно-исследовательский полигон ВМФ по защите кораблей от неконтактного минно-торпедного оружия); Laevade varjatuse ja kaitse teadusuuringu- ja katsetuspolügoon (Научноисследовательский, испытательный полигон по скрытности и защите кораблей).

Kaheksakümnendail aastail allus polügoon Leningradis asunud Sõjalaevastiku Tehnilise Peavalitsuse Laevade Füüsiliste Väljade Teadusliku Uurimise Instituudile ehk Mereväe 1. teadusuuringute instituudile.

1950.-1960. aastail kerkis Hara lahe idapoolsele kaldale terve väikese linna jagu hooneid. Otse mererannale ehitati kahe-kolmekorruselised hooned magnetismi mõõtejaamadele, lähikonda ühekahekordsed hooned staabi ning laborite tarbeks, kasarmu, klubi jms. Loksalt mõned kilomeetrid põhja pool olev Suurpea küla aga sai endale uusasukad. Sinna ehitati juurde nii ühekorruselisi puitbarakke kui ka mitmekorruselisi kivimaju ühtekokku umbes tuhande inimese tarvis. Ehitati ka kaks veetorni ja mereväelaatsaret. Suurpea linnakus olid ka tuletõrjemeeskond, lasteaed, 8-klassiIine kool, sidejaoskond, mitu sõjaväekaubastu kauplust ja söökla. Asula kohal ulatub merre väike muul, kus väiksemad laevad said randuda. Muulist edasi Pärispea poole jääb vasakut kätt laboratoorne peakorpus (главный лабораторный корпус). Sealt jooksidki kõige kogukamad kaablikimbud mööda lahepõhja laiali. Soome ajaloohuvilised on välja uurinud, et Suurpeale veeti hooneid Porkkala mereväebaasist, mis likvideeriti 1955. aasta lõpus.

Lahe edelakaldalt ehitati merre pikk raudbetoonsild, mis oli täis pikitud mitmesuguseid agregaadiruume, sõrestiktorne, kaablitrumleid jms. Maaühendusega silla juurde ehitati veel kaks omavahel metallsillakestega ühendatud kaijuppi. Tolle koguka monstrumi lähedale kaldale ehitati hooned katselaevade divisjoni ning tagala ühendlao tarbeks ja muidki väiksemaid ehitisi. Lahe kaldale Haralt Pärispea külani ehitati polügooni tarvis nn kursipostid ja visiiripostid (väikesed hooned laevade liikumiskursside ning veealuste stendide paiknemise sihtidele). Mingi polügooniga seotud rajatis olevat olnud ka Hara saarel. Hara lahe põhi täideti betoonpostidele kinnitatud risti-rästi kaablipõimikutega, toodrialustega, hüdrofonidega ja muude anduritega ning siin läks lahti laialdane töö sõjalaevade füüsiliste väljade (müra, magnetväli jm) määramiseks ning vähendamiseks. Polügooni veealune osa kujutas endast kümmekonda mõõtestendi (andurikompleksi), mis asusid 2-3 km kaugusel Pärispea poolsaare läänekaldast. Suurpea polügooni tehnilises keskuses paiknesid magnetilise modelleerimise ja elektriväljade laboratooriumid, hüdroakustilise ja hüdrodünaamilise stendi keskus, laeva magnetvälja vähendamise stend jms. Modelleerimiseks olid Hara polügoonil oma aja kohta võimsad arvutid. Merepolügooni tegevuseks vajalikud abilaevad ja ujuvvahendid olid koondatud katselaevade divisjoni, mille linnak asus Haral, enne sadamat, piirivalve komandantuuri kõrval. Linnaku juures oli väike kaatrikai.

Seoses Eesti Vabariigi taastamisega viidi Hara polügooni seadmestik 1993. aastal Leningradi oblastisse Primorski lähedale, kus asuti uue kompleksi rajamisele. Nüüd nimetatakse seda Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi 1. teadusuuringute keskinstituudi teaduslikuks katsepolügooniks. Polügooni Eestis eksisteerimise 40 aastaga uuriti ja töödeldi Hara-Suurpea kompleksis kokku umbes 1000 pealvee- ja allveelaeva.

Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 58)