Langenud Eesti lendurite mälestuskivi Järvil
Augustis 1940 muudeti Eesti sõjavägi Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Septembris liideti korpusega lennueskadrill, mis majutati Jägala mõisa. Mõni päev pärast sõja puhkemist, 27. juunil 1941 anti lenduritele käsk sõiduks N. Liitu „uute lennukite saamiseks“. Vältimaks Venemaale viimist, läks laagrist korda põgeneda 43 mehel, kes pääsesid pakku kahes rühmas. 28. juunil, kui eskadrilli isikkooseisu hakati vedama Nõmmele, jäi üks auto kolonnist maha ja pööras metsa koos 22 lenduri ja autojuhiga. Jägalasse maha jäänud 20 lendurit põgenesid ükshaaval. 23-meheline rühm peatus pikema ringiekslemise järel Kõnnus, kus Järvi küla äärses metsas asuti laagrisse. Meeste toidumoonaga varustajaks hakkas üks kohalik metsavaht. Lendurid ise lõid sidemed kohalike metsavendadega ning õhutasid mobilisatsiooniealisi noori mobilisatsioonikäsu täitmatajätmisele. Lennuväelastest metsavendade laagrit aga oli märganud üks kohalik punane. 13. juulil korraldasid venelased ligi 250 mehega haarangu. 23 metsavenda, kel relvastuseks olid ainult püstolid, pidid lahingu vastu võtma. Suuremal osal nendest läks korda võideldes piirajate rõngast läbi murda ja laiali põgeneda, kuid ebavõrdses võitluses langes 3 meest.
Mälestuskivi avati 12. juulil 1942. Tahvlil on viis nime – sõjaväelendurid kaptenid Oskar Aksel, Arnold Streiman ja Johannes Kalmet, sõjaväelendur leitnant Martin Terts ja motorist Herman Tombach. Pärast sõda mälestustahvel peideti ja jäigi kadunuks. Uus tahvel paigaldati kivile 1994. aastal.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 44-45)
