Valgejõe metsavennad
1941. aasta suvel tekkisid Kolga valla metsavendade suuremad koondised alles mobilisatsiooni ajal. Algul koguneti mõnemehelisteks gruppideks, mis hiljem olude sunnil suurema julgeoleku saavutamiseks ühinesid suuremateks laagriteks, kus valitses kindel sõjaväeline kord ja organisatsioon. 21. juulil 1941 peeti Valgejõel Veski talu juures jõe saarel koosolek, millest osa võttis umbes 15 meest. Otsustati üksmeelselt mitte kaasa minna mobilisatsiooni nime all väljakuulutatud küüditamisega. Loodi kontakt Kõnnu ja Kolga küladega, kus oli peetud samasuguseid koosolekuid. Saadeti välja vaatlejaid mobilisatsiooni kogunemispunktidesse, et selgeks teha, kuipalju mehi ära läheb ja kes nimelt. Algelisele relvastusele vaatamata kavatseti venelaste vastu aktiivselt välja astuda. Relvad olid küll puudulikud, kuid hädakorral küllaltki tõhusad vähemate kallaletungijate jõukude tagasilöömiseks. Kolga vallas oli kaitseliidu likvideerimise ajal suudetud päästa vaid mõned väikesekaliibrilised spordipüssid ja umbes 6000 inglise püssipadrunit. Sõjapäevil läks osa spordipüsse kaduma, kuna padrunid said jagatud metsavendadele. Nõukogude poolt väljakuulutatud mobilisatsioon nurjus Kolga vallas täielikult. Seda kinnitab Harjumaa sõjakomissari major Zjulevi kiri 4. augustist 1941, kus antakse käsk kinni võtta mobilisatsioonist kõrvale hoidnud 29 noort kutsealust ja 221 vanemat mobilisatsiooniealist meest. Ligemale kuu aega möödus metsavendade elu ilma suuremate häireteta. Toitu ja muud vajalikku toimetasid metsa peamiselt naised, kes käisid heinatööl ja lehmalüpsil.
