Laoküla lennuväli

Moskvas sõlmiti 28. septembril 1939 Nõukogude Liidu nõudmisel NSVL-i ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Leping võimaldas NSVL-il asuda rajama Eestis oma sõjaväebaase ning tuua Eesti territooriumile ligi 25 000-meheline väekontingent. Peale maa- ja mereväe asusid Eesti territooriumile ka lennuväe ja merelennuväe üksused.

Vabariigi valitsuse otsusega eraldati 21. novembril 1939 NSVL-i õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maa-alad seitsmes kohas. Laoküla ja Klooga pidid saama Paldiski rajooni paikneda lubatud üksuste lennuväljadeks, Ungru Haapsalu lähedal ja Sinalepa umbes 14 km Haapsalust lõunas Haapsalu rajooni lennuväljadeks ning Kuusiku ja Kehtna operatiivlennuväljadeks väljaspool tavalisi paiknemisrajoone. Kuressaare lähistel anti seal äsjavalminud tsiviillennuväli ajutiseks kasutamiseks, kuni Saaremaale kavandatud mereväebaaside asukohtade lõpliku selgumiseni.

21. novembril 1939, samal päeval lennuväljade ehitamiseks maa-alade eraldamise otsusega, vormistati valitsuses ka otsus Pakri saartel ja poolsaarel maa-alade eraldamiseks NSVL-i mereväele. Muuhulgas eraldati Laoküla lähistel rannaala vesilennukite baasi rajamiseks. Kuna ka Laoküla lennuväli läks merelennuväele, sai viimane nüüd rajada merelennusadama ja lennuvälja üksteise kõrvale.

Laoküla lennuvälja ehitus algas 4. detsembril 1939 ning vähem kui kahe nädalaga suudeti lennuplats ette valmistada. Lennuväljale asus üheksa I-15bis hävituslennukit 12. üksikust hävitus-lennuväeeskadrillist ning kuus SB pommituslennukit. 16. detsembril andis sõjalaevastiku rahvakomissar korralduse Paldiskisse tuua veel kaheksateist SB pommituslennukit ning viisteist hävituslennukit (neist üheksa I-15bis ja kuus I-153). Lennuvälja aga kiiremas korras laiendada.