Klooga lennuväli

Moskvas sõlmiti 28. septembril 1939 Nõukogude Liidu nõudmisel NSVL-i ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Leping võimaldas NSVL-il asuda rajama Eestis oma sõjaväebaase ning tuua Eesti territooriumile ligi 25 000-meheline väekontingent. Peale maa- ja mereväe asusid Eesti territooriumile ka lennuväe ja merelennuväe üksused.

Vabariigi valitsuse otsusega eraldati 21. novembril 1939 NSVL-i õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maa-alad seitsmes kohas. Laoküla ja Klooga pidid saama Paldiski rajooni paikneda lubatud üksuste lennuväljadeks, Ungru Haapsalu lähedal ja Sinalepa umbes 14 km Haapsalust lõunas Haapsalu rajooni lennuväljadeks ning Kuusiku ja Kehtna operatiivlennuväljadeks väljaspool tavalisi paiknemisrajoone. Kuressaare lähistel anti seal äsjavalminud tsiviillennuväli ajutiseks kasutamiseks, kuni Saaremaale kavandatud mereväebaaside asukohtade lõpliku selgumiseni.

Klooga lennuvälja asus ehitama 38. lennuväebaas. Stardi-maandumisrada (mõõtmetega 150 x 850 m) sai Kloogal valmis 15. detsembriks 1939. 20. veebruariks 1940 koondati 38. hävituslennuväepolgu kõik neli eskadrilli Kloogale. Kloogal formeeriti polgu 5. eskadrill, millele anti lennukid ülejäänud eskadrillidest.

17. juunil 1940 anti käsk teha Ülemiste ja Lasnamäe lennuväli vabaks NSV Liidu lennuväe jaoks. Lennukid koliti Jägala lennuväljale, samasse viidi ka lennubaasi laod. Lasnamäele kolis seni baaside lepingu alusel Klooga lennuväljal asunud Nõukogude 38. hävituslennuväe polk ning selle maapealse teenindamisega tegelenud sama numbriga lennuväebaas. Kuna Klooga lennuväljale ühtegi uut lennuväe üksust ei kolinud, siis oli tegemist ilmselt samasuguse manöövriga nagu ka teiste Eesti sõjaväe üksustega – neid oma kindlatest asukohtadest välja tõrjudes üritati ennetada võimalikku organiseeritud vastupanu.