Paldiski õppetuumareaktorite kompleks
Paldiskis asunud väeosadest on tuntuim 93. mereväe õppekeskus (93 учебный центр ВМФ; s/o 56190), mida enamasti nimetatakse tuumaallveelaevnike õppekeskuseks. Õppekeskus ei allunud mitte Balti laevastikule, vaid Moskvas asunud NSV Liidu Merejõudude Peastaabi lahingettevalmistuse valitsusele.
Paldiski õppekeskus võis olla üks tähtsamaid ja kallimaid Eestis asunud sõjaväeobjekte aastail 1968–1995. Sellise mastaabiga õppekeskusi olevat maailmas olnud ainult kaks – üks NSV Liidul ja üks USA-l. NSV Liidul oli tuumaallveelaevnike õppekeskusi siiski koguni 11, aga ju siis polnud kõik nii suured ja komplekssed kui Paldiski oma. Osa neist olid kitsama profiiliga. Toimiva reaktoriga õppestend oli näiteks ka Sevastoopoli mereväekõrgkoolis.
Õppekeskus loodi vastavalt NLKP KK ja NSVL MN määrusele nr 968-412 25. oktoobrist 1961. Väeosa asutamise kuupäevaks loetakse siiski alles 2. detsembrit 1964. Õppekeskust hakati rajama kompleksselt, s.t koos elamute ja muu ülelinnalise tugistikuga. Ehitustööd algasid 1962. aastal. Esimesena valmis materjaliladu ja betoonisegusõlm, auto- ja mehhanismipark ning ehitajate kasarmulinnak. Samaaegselt uute õppehoonete rajamisega ehitati ka reaktorilinnaku hooneid, hospidalilinnakut, linna elamuid, sauna, lastepäevakodu, kooli, kauplust, keskküttetrassi, veevärki ja kanalisatsiooni jm objekte, rekonstrueeriti olemasolevaid kasarmuid. Keskuse tegevuseks vajalikud põhiehitised valmisid umbes kolme aastaga (1962–1964).
1964. a kevadel algas õppeseadmete montaaž. Juba 30.06.1964 oli kohal esimene muutuvkoosseisu ehk väljaõpetatavate ekipaaž. 1964. a novembris algasid prooviloengud. 1965. aastal käis ülemjuhataja laevastikuadmiral S. G. Gorškov isiklikult Paldiskit üle vaatamas ning lubas linnast teha teise Sevastoopoli.
Paldiski linnas, väljaspool õppekeskust ehitati enam kui 20 viiekorruselist elumaja alalisele õppejõudude koosseisule ning 5 viiekorruselist võõrastemaja ekipaažide ehk muutuvkoosseisu jaoks, lisaks üks veel spetsiaalselt õppetrenažööre ehitanud tootmisettevõtete („postkastide“) töötajaile. Paljud õppekeskuses teeninud ja töötanud elasid aga ka Tallinnas ja mujal Paldiski lähikonnas. 1980. aastate teisel poolel sai õppekeskuses tööd umbes 1300 inimest.
Õppekeskus paiknes neljal eraldi krundil, mis kandsid järjenumbreid 2-5.
2) Krunt nr 2 / õppetsoon / põhiõppeala. Rae (end Lauristini) tänav. Tavatrenažööride õppehooned, sh „Pentagon“. „Pentagonis“ olid allveelaevade tööd imiteerivad trenažöörid, millel sai harjutada pea igasugust tegevust kuni tiibrakettide ja ballistiliste rakettide väljalaskmiseni. Alal oli 15 hoonet ja rajatist 676 õppekabineti ning auditooriumiga, kuhu oli paigutatud üle 200 õppe- ja treeningukompleksi ning trenažööri.
Tänaseks on kogu õppetsoonist alles vaid 2 väikest hoonet, mõned platsid ning rohtuvad asfaltteed. Suurem lammutustöö tehti ajavahemikus 2006–2008.
3) Krunt nr 3 / sõjaväelinnak nr 57 / õppetuumareaktorite kompleks. Keset Pakri poolsaart, tänase aadressiga Leetse 21. Kompleksi peahoone (208 x 40 x 22 m) mahutas kaks nn õppestendi koodnimetustega 346A ja 346B, kumbki ühe survevee-tuumareaktoriga.
Sisuliselt olid need poolikud allveelaevad: kahe I ja II põlvkonna aatomiallveelaeva jõuseadmete maapealsed prototüübid, mis moodustasid ligi poole vastavate allveelaevade pikkusest ning sisaldasid ka reaalselt töötavaid reaktoriseadmeid. Peahoones oli muuhulgas kaks 50-tonnise tõstejõuga sildkraanat ning sellesse sai rong sisse sõita.
Vanem I põlvkonna reaktor olevat töötanud peamiselt teadusotstarbel, kuna samasugune reaktoristend oli juba Obninski tuumajaama juures asuvas õppekeskuses olemas. Lisaks lõpetati neid reaktoreid kasutanud projekt 675 tiibrakettidega allveelaevade (mille n-ö masstootmist silmas pidades Paldiski stend paika pandi) ehitamine enneaegselt, sest nende asemel hakati ehitama moodsamaid II põlvkonna ballistiliste rakettidega allveelaevu (projekt 667B ja järgmised). Viimatimainitute ekipaažide õpetamiseks rajatigi Paldiskisse uuema reaktoriga stend.
Esimese reaktori kuumkäivitus toimus 1968. a aprillis, teisel alles 1983. a. Mõlemad reaktorid lõpetasid töö 1989. aastal; esimesel õppestendil 29. jaanuaril ja teisel stendil 26. detsembril. Peale Tšernobõli katastroofi korraldatud ohutushinnangu tulemuste põhjal seisati 1989. aastal ajutiselt mõlemad reaktorid ja täiustati neid ohutumaiks, kuid Eesti Vabariigi taastamise tõttu neid ei taaskäivitatud. Koolitus õppekeskuses kestis küll kuni 1992. või 1993. aastani, kuid ilma praktilise reaktoritöö kogemuseta.
Paldiskile iseloomulik 100 m kõrgune punase-valgetriibuline korsten, millest iial suitsu tulemas ei nähtud, kuulus tegelikult reaktorite ventilatsioonisüsteemi juurde ja oli ette nähtud võimaliku radioaktiivse saaste keskkonda sattumise tõkestamiseks. Sel eesmärgil tekitati kõigis reaktori tööga või radioaktiivsete materjalide töötlemisega seotud hoonetes ja rajatistes ventilatsioonikeskuse kuue hiigelsuure ventilaatori abil alarõhk. Ruumidest maa-aluse torustiku kaudu väljaimetud õhk läbis enne korstna kaudu keskkonda juhtimist HEPA filtrite süsteemi.
29 ha suurusel territooriumil oli 39 hoonet - kaks (tahkete ja vedelate) radioaktiivsete jäätmete hoidlat, jäätmete töötlemiskompleksid, remonditsehh, kiirguskaitseteenistuse hoone, eripesumaja, keemiareagentide ladu, turbiiniõliladu, garaaž-pesula, ringlusveesüsteemi hoone, katlamaja kahe masuudihoidlaga, jahutuskompleks, kaks suurt maa-alust jahutusveereservuaari hoovil ning üks ringlusveemahuti aia taga, kaks varjendit (350 ja 20 kohaline). Tänaseks on hoonetest alles ainult 3.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ja pikki läbirääkimisi Nõukogude Liidu õigusjärglase Vene Föderatsiooniga anti objekt Eestile ülr 26. septembril 1995. Enne Paldiskist lahkumist eemaldas Vene Föderatsioon vastavalt sõlmitud kokkuleppele reaktoritest tuumakütuse ja demonteeris õppestendid, jättes alles vaid mõlemad tuumareaktorit sisaldavad allveelaevasektsioonid. Viimaste ümber rajati raudbetoonist sarkofaagid.
4) Krunt nr 4. Auto- ja traktoripark koos ladude ja töökodadega. Enamus hooneid alles (Lääne 14).
5) Krunt nr 5 / administratiiv- ja kasarmuala. Kuus kahekorruselist kasarmut, millest neli olid 1960. aastatel rekonstrueeritud reakoosseisu majutamiseks, üks meditsiinipunktiks ja ühes olid kaks raamatukogu, lahingukuulsuse muuseum ning tagalateenistuste kabinetid. Linnakus oli 500-kohaline söökla koos toiduladudega, kaks külmhoonet, hapendustsehh, klubi, täismõõtmeis jalgpalliväljak ning mitu muud spordiplatsi, samuti kaks varjendit ja kasvuhoone.
