Mereväe õppekeskus („Pentagon“)
Paldiskis asunud väeosadest on tuntuim 93. mereväe õppekeskus (93 учебный центр ВМФ; s/o 56190), mida enamasti nimetatakse tuumaallveelaevnike õppekeskuseks. Õppekeskus ei allunud mitte Balti laevastikule, vaid Moskvas asunud NSV Liidu Merejõudude Peastaabi lahingettevalmistuse valitsusele.
Paldiski õppekeskus võis olla üks tähtsamaid ja kallimaid Eestis asunud sõjaväeobjekte aastail 1968–1995. Sellise mastaabiga õppekeskusi olevat maailmas olnud ainult kaks – üks NSV Liidul ja üks USA-l. NSV Liidul oli tuumaallveelaevnike õppekeskusi siiski koguni 11, aga ju siis polnud kõik nii suured ja komplekssed kui Paldiski oma. Osa neist olid kitsama profiiliga. Toimiva reaktoriga õppestend oli näiteks ka Sevastoopoli mereväekõrgkoolis.
Õppekeskus loodi vastavalt NLKP KK ja NSVL MN määrusele nr 968-412 25. oktoobrist 1961. Väeosa asutamise kuupäevaks loetakse siiski alles 2. detsembrit 1964. Õppekeskust hakati rajama kompleksselt, s.t koos elamute ja muu ülelinnalise tugistikuga. Ehitustööd algasid 1962. aastal. Esimesena valmis materjaliladu ja betoonisegusõlm, auto- ja mehhanismipark ning ehitajate kasarmulinnak. Samaaegselt uute õppehoonete rajamisega ehitati ka reaktorilinnaku hooneid, hospidalilinnakut, linna elamuid, sauna, lastepäevakodu, kooli, kauplust, keskküttetrassi, veevärki ja kanalisatsiooni jm objekte, rekonstrueeriti olemasolevaid kasarmuid. Keskuse tegevuseks vajalikud põhiehitised valmisid umbes kolme aastaga (1962–1964).
1964. a kevadel algas õppeseadmete montaaž. Juba 30.06.1964 oli kohal esimene muutuvkoosseisu ehk väljaõpetatavate ekipaaž. 1964. a novembris algasid prooviloengud. 1965. aastal käis ülemjuhataja laevastikuadmiral S. G. Gorškov isiklikult Paldiskit üle vaatamas ning lubas linnast teha teise Sevastoopoli.
Paldiski linnas, väljaspool õppekeskust ehitati enam kui 20 viiekorruselist elumaja alalisele õppejõudude koosseisule ning 5 viiekorruselist võõrastemaja ekipaažide ehk muutuvkoosseisu jaoks, lisaks üks veel spetsiaalselt õppetrenažööre ehitanud tootmisettevõtete („postkastide“) töötajaile. Paljud õppekeskuses teeninud ja töötanud elasid aga ka Tallinnas ja mujal Paldiski lähikonnas. 1980. aastate teisel poolel sai õppekeskuses tööd umbes 1300 inimest.
Õppekeskus paiknes neljal eraldi krundil, mis kandsid järjenumbreid 2-5.
2) Krunt nr 2 / õppetsoon / põhiõppeala. Rae (end Lauristini) tänav. Tavatrenažööride õppehooned, sh „Pentagon“. Õppetsooni suurim hoone „Pentagon“ koosnes kahest hoonest, mis olid omavahel väikese galeriiga ühendatud ja mille frontooni pikkus oli u 700 m. Nelinurga keskossa jäi vana kasarmulinnak, milles oli viis ühekorruselist kasarmuhoonet (neli ehitatud 1940. a ja üks 1951. a), 1959. aastal ehitatud 25 m pikkuse basseiniga siseujula jt ehitisi, mis rekonstrueeriti õppehooneteks ja ladudeks. Ala idaserva lähedal oli kaks varjendit. Hoovile juurdelisatud hoonetest on ehk huvitavam spetsiaalselt saladokumentide põletamiseks mõeldud koldehoone. Õppehoonetes olid allveelaevade tööd imiteerivad trenažöörid, millel sai harjutada igasugust tegevust kuni tiibrakettide ja ballistiliste rakettide väljalaskmiseni. 15 õppehoones oli kokku 676 õppekabinetti ning auditooriumit, kuhu oli paigutatud üle 200 õppe- ja treeningukompleksi ning trenažööri.
Tänavaäärne u 300 m pikkune hoone (korpus 1ABVG, praeguste aadressidega Lõuna 8 ja Tööstuse 2) ehitati 1960. aastatel ja see koosnes neljast omavahel galeriidega ühendatud osast. Neist keskmine (blokk 1B) oli 7-korruseline ning lääneküljes põrandani ulatuvate akendega, nurkmine Tallinna-poolne (1G) oli 4-korruseline, ülejäänud 3-korruselised (+keldrid). Bloki 1G 2. ja 3. korrusel olid ohvitseride ja mitšmanite sööklad kokku 500 kohaga, neljandal korrusel oli kinosaal.
Nelinurga tiibmised korpused ehitati 1980. aastatel. Lõunapoolne bloki 1G kõrval asunud 4–6-korruseline u 200 m pikk ja seest 15–20 m lai ligikaudu L-kujulise põhiplaaniga hoone (korpus 2AB) peitis endas tervet III põlvkonna tuumaallveelaeva ruumistikku. Selles hoones oli 941. projekti ehk „Akula” katamaraanallveelaeva, mis on tänaseni maailma suurim tuumaallveelaev, kõiki üheksateistkümmet sektsiooni imiteerinud trenažöör „Ol’há” (objekt 346-III). Enne tsooni Eesti võimudele üleandmist olevat see trenažöör demonteeritud ning veetud Venemaale.
Tänaseks on kogu õppetsoonist alles vaid 2 väikest hoonet, mõned platsid ning rohtuvad asfaltteed. Suurem lammutustöö tehti ajavahemikus 2006–2008.
3) Krunt nr 3 / sõjaväelinnak nr 57 / õppetuumareaktorite kompleks. Keset Pakri poolsaart, tänase aadressiga Leetse 21. Kompleksi peahoone (208 x 40 x 22 m) mahutas kaks nn õppestendi koodnimetustega 346A ja 346B, kumbki ühe survevee-tuumareaktoriga. 29 ha suurusel territooriumil oli 39 hoonet, tänaseks on hoonetest alles ainult 3.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ja pikki läbirääkimisi Nõukogude Liidu õigusjärglase Vene Föderatsiooniga anti objekt Eestile ülr 26. septembril 1995. Enne Paldiskist lahkumist eemaldas Vene Föderatsioon vastavalt sõlmitud kokkuleppele reaktoritest tuumakütuse ja demonteeris õppestendid, jättes alles vaid mõlemad tuumareaktorit sisaldavad allveelaevasektsioonid. Viimaste ümber rajati raudbetoonist sarkofaagid.
4) Krunt nr 4. Auto- ja traktoripark koos ladude ja töökodadega. Enamus hooneid alles (Lääne 14).
5) Krunt nr 5 / administratiiv- ja kasarmuala. Kuus kahekorruselist kasarmut, millest neli olid 1960. aastatel rekonstrueeritud reakoosseisu majutamiseks, üks meditsiinipunktiks ja ühes olid kaks raamatukogu, lahingukuulsuse muuseum ning tagalateenistuste kabinetid. Linnakus oli 500-kohaline söökla koos toiduladudega, kaks külmhoonet, hapendustsehh, klubi, täismõõtmeis jalgpalliväljak ning mitu muud spordiplatsi, samuti kaks varjendit ja kasvuhoone.
