Ämari (Suurküla) lennuväli
15. mail 1940 allkirjastati Moskvas Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel. Lepingu järgi tuli Ämari mõisa maadest kavandatavale Suurküla lennuväljale eraldada 240 hektarit maad, mis tuli üle anda 1. juuniks 1940. Pärast Teist maailmasõda oli Ämaris
Balti laevastiku mereväe varulennuväli. Ämaris asunud üksuste põhilennuväljaks muutus see aastal 1952. Nõukogude ajal oli see tuntud Suurküla lennuvälja (vene keeles аэродром Сууркюль) nime all. Ulatuslikum lennuvälja laiendamine algas aastal 1956, kui rajati 2450 m pikkune lennurada. 20. sajandi viimasel veerandil hakkas Ämari lennuvälja baasina kasutama Balti laevastiku pommituslennuvägi. Alguses baseerusid lennuväljal reaktiivhävituslennukid MiG-15, MiG-17, hiljem ka MiG-21, MiG-27 (1979–1984) ja keskmaa pommitus- ja ründelennukid Su-24 ning ajuti ka transpordilennukid An-12 ja An-26.
Pärast NSV Liidu lagunemist oli lennuväli aastatel 1991-1994 Venemaa Föderatsiooni lennuväe valduses, seal asunud 170. merelennuväepolk viidi üle Kaliningradi oblastisse.
Eesti vabariik sai Ämari lennuvälja oma käsutusse 1994. aastal. Kahe aasta pärast läks lennuväli kaitseministeeriumi haldusesse. Lennubaas kui õhuväe üksus asutati 15. mail 1997. aastal.
Uue infrastruktuuri rajamisega alustati kohe pärast lennubaasi minekut õhuväe haldusesse. 1997. aastal renoveeriti lennubaasi staabihoone, lennujuhtimistorn sai põhjaliku uuenduse aastail 1998-1999, lennuoperatsioonide keskus valmis 2004. aastal ning sidekeskus 2005. aastal. Asjad hakkasid aga jõulisemalt paranema pärast Eesti vabariigi vastuvõtmist NATO-sse. 2006. aasta kevadel kinnitas NATO uute liikmesriikide võimetepaketi, mis sisaldas 15 eri projekti Ämari lennubaasi infrastruktuuri rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks. Kogu lennubaasi arendusprogramm jaotus mitmeks etapiks, põhiline renoveerimine toimus aastatel 2008–2012.
