Loodearmee mälestusmärk Iisaku kalmistul
Iisaku kalmistul seisab tagasihoidlik mälestusmärk Loodearmee langenutele.
Loodearmee, esialgse nimega Põhjaarmee üksik Pihkva vabatahtlike korpus, formeeriti 1918. a novembris Pihkvas vene valgete initsiatiivil ja lahkuva Saksa okupatsioonivõimu toetusel. 1918. a detsembrist 17. juunini 1919 oli korpus Eesti sõjaväe koosseisus, võideldes nii Viru rindel kui ka Lõunarindel. 1919. a märtsist alates koondati kõik venelaste üksused Viru rindele, et toetada 1. diviisi. Loodearmee põhilised toetajad Eesti kõrval olid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Alates juunist 1919 andis märkimisväärset abi ka Ameerika Abi Administratsioon.
Alates 1919. a mai algusest vallutas venelaste korpus suure osa Peterburi ja Pihkva kubermangust. Seejärel alustas pealetungi Punaarmee ja septembris oli Loodearmee valduses veel vaid Oudova (Gdov) ja Jamburgi (Kingissepp) piirkond.
28. septembril 1919 ligi 20 000 mehe, 53 suurtüki, u 400 kuulipilduja, 6 tanki ja mõne lennukiga alanud pealetung kulges üle ootuste edukalt. 21. oktoobril jõuti Petrogradi lähedusse. Merelt toetasid pealetungi Briti eskaader ja Eesti laevastik. Eesti ülemjuhatus saatis Loodearmee toetuseks umbes 2000-mehelise väekoondise, mis pidi vallutama Krasnaja Gorka merekindluse. Oktoobri lõpuks aga Loodearmee jõud hääbus ning armee koos hulga Loode-Venemaa sõjapõgenikega taganes Eestisse. 11. novembril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Loodearmee desarmeerida, siiski jäid selle võitlusvõimelisemad üksused rindele kuni Vabadussõja lõpuni.
Koos Loodearmeega jõudis Virumaale tüüfuse-epideemia. Epideemia saadi kontrolli alla alles 1920. a märtsis, selleks ajaks oli surnud tuhandeid inimesi. Surnute täpne arv ei ole teada. Aastatel 1920-1921 lahkus suurem osa endisi loodearmeelasi ja vene sõjapõgenikke Eestist.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 193)
