Permisküla lahing (1944)
Õhtuleht 11.07.2017: „1944. aasta juulis viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele Permisküla alla. Rügemendi II pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. augustil vallutas Punaarmee saare ja sealt pääses ainult kolm meest.
Selle päeva lõuna ajal andis nõukogude kahurvägi (kokku 381 suurtükki ja miinipildujat – osa neist tulistas ka jõe läänekallast) ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud II pataljoni positsioonidele, millele lisandus madallennul toimunud ründelennukite rünnakud kuuest kuni üheksast lennukist koosnenud gruppides.
Tuleorkaan purustas kaitsjate punkrid ja kuulipildujapesad, pööras segi ning mattis mulla alla kaevikud ja traattõkked. Tulelöögile vastasid ainult rügemendi enda vähesed suurtükid, sest paar päeva varem oli Narva jõe läänekaldal selles rindelõigus paiknenud sakslaste suurtükivägi, mis oli ette nähtud kaitse toetamiseks, mujale viidud. Ligi tunni jooksul oli kogu Permisküla saar ja Narva jõe läänekallas selles rindelõigus üks suur tule-, suitsu- ja tolmumeri.
Suurtükitule ajal sai täistabamuse ka pataljoniülema kapten Robert-Johannes Pärlisti punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes viimseni hukkusid. Surma said Pärlist, tema adjutant leitnant Mihkel Maran, leitnandid Enno Rannik, Richard-Heinrich Avaro, Juko-Johannes Karjel ja Albert Sume.
Tund või poolteist kestnud kahuritulele järgnes üle jõe tulnud venelaste dessant paatidel ja parvedel. Saar vallutati ja Eesti-poolsele kaldale pääses ujudes vaid kolm sõjameest ning raskelt haavatud kompaniiülem leitnant Vladimir Kukk. Ujudes tuli põgeneda seetõttu, et suurtükituli purustas ka pontoonsilla.
Permisküla saare kaitsjad pidasid kõigele vaatamata vastu kuni lõunani ja veel õhtulgi kostus üksikuid kuulipildujavalanguid. Saare vallutamisele järgnenud katsed tungida edasi Narva jõe läänekaldale lõi major Lillelehe moodustatud löögigrupp (rügemendi staabikompanii ja suurtükipatarei, mõned 292. politseipataljoni üksused, 4. piirikaitserügemendi I pataljon) tagasi.
Suur hulk vangistatud eestlasi (vaatlejate hinnangul 60) viidi paatidega saarelt Narva jõe idakaldale ja saadeti edasi sõjavangilaagritesse. Vangide arvu kinnitavad ka Punaarmee ettekanded, mille kohaselt vallutasid 109. laskurkorpuse allüksused (602. polk) Permisküla saare kella 15ks, purustades täielikult saart kaitsva pataljoni ja võttes 65 sõjavangi.
Siiski kurdetakse ründajate aeglase tegutsemise üle ja mainitakse, et lõplikult „puhastati saar vaenlasest” kella 20ks. Heino Prunsveldi raamatus „Sõjasurmad 1939–1945. Eestlased ja eestimaalased, kes langesid, surid ja jäid teadmata kadunuks Teise maailmasõja rinnetel” on üles loetud koguni 220 kuuenda piirikaitserügemendi sõjameest, sõdurit ja ohvitseri, kes said surma või jäid teadmata kadunuks üheainsa päeva loetud tundide jooksul väikesel Narva jõe saarel.
Kui me arvestame, et 60 meest võeti vangi (ja ka neist hukkus osa sõjavangilaagrites), sai lahingus surma 160 Eesti sõjameest.“
