Ahtme saksa sõjavangide kalmistu
1995. a kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vahelisele kokkuleppele saksa sõjahaudadest Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkuleppega andis Eesti valitsus Saksamaa valitsusele õiguse omal kulul korrastada ja korras hoida Eestis asuvaid saksa sõjahaudu ja sõjaväekalmistuid. Eestis on taastatud 15 saksa sõjaväekalmistut – Narvas (taasavatud 1999), Toilas (2002), Jõhvis (2001), Rakveres (1997), Tallinnas (1998), Pärnus (1993), Viljandis (1993) ja Kuressaares (1996) ning Tartus Pauluse kalmistul endise sõjaväekalmistu alal mälestusplats (1997). Samuti on taastatud sõjavangide kalmistud Tallinnas Pirital (1996), Ahtmes (1999), Kohtla-Järvel (2000), Kukrusel (1995), Lavassaares (2001) ning Valgas (1998). Eestis on maetud umbes 35 000 Teises maailmasõjas langenud Saksa relvajõudude sõdurit ja ohvitseri.
Laagri juhtkond ja 1. osakond paiknesid Ahtme asunduses vanas Saksa sõjavangilaagris, 2. osakond paiknes Kukrusel, 3. osakond Tammikul, 4. osakond Jõhvis (vangilaager oli vana sõjaväeosa territooriumil Kultuurikeskuse vastas), 5. osakond asus Vokal, kus oli laagri põllumajanduslik abimajand, 6. osakond Viivikonnas ja 7. osakond Eredal (vana Sompa kaevanduse vastas).
Ahtme laagrist kujunes Eesti üks suurimaid vangilaagreid, mis pidi korraga vastu võtma ligi 15000 sõjavangi, tegelikkuses selle arvuni ei jõutud. Esimesed 161 vangi konvoeeriti siia 28.02.1945 ja kuu aega hiljem oli siin juba 3539 sõjavangi, ning 10. aprilliks oli kirjas 5482 meest, nende seas oli 4644 sakslast, 382 austerlast, 243 poolakat, 95 tšehhi, 40 ungarlast, 36 prantslast, 36 jugoslaavlast, 3 luksemburglast ja 3 belglast.
Viimased vangid lahkusid siit 1950. a märtsis.
Ahtme sõjavangilaagrit meenutab taastatud sõjavangilaagri kalmistu, mida võib lugeda sümboolseks kalmistuks, kuna enamus sellest hävitati 1950. aastatel, ümbrus on soostunud ja läbi kalmistu läheb maantee.
