Narva-Jõesuu
1941. aasta juuli esimestel päevadel varjas rühm Narva-Jõesuu metsavendi ennast AS Põhjala suvila keldris Aia 51. Kui enamlased tulid suvilaid läbi otsima, põgenesid metsavennad Augale ja Kudruküla sohu.
16. augustil asusid hävituspataljonlased süütepudelitega supellinna põletama. Enamlased süütasid rannahoone, Vabaduse tänava äärseid maju, hooneid sadama piirkonnas. 17. augustil kell 8 hommikul tulid kuurhoone-taguse metsa kaudu Narva-Jõesuhu Puhkova ja Kudruküla, samuti Mereküla metsavennad. Samal ajal kerkisid Narva-Jõesuu idapoolsest linnaosast suits ja leegid. Süütajate - hävituspataljonlaste j a punaväelaste - laialiajamiseks liikus osa metsavendi Poska tänavat pidi, teised ruttasid Vabaduse tänava suunas. Siin-seal puhkes tulevahetus. Paari tunniga oli Narva-Jõesuu enamlastest puhas. Sadamas seisid veel kaks enamlaste kiirpaati. Metsavend Evald Valke püüdis kaldapealsest võsast oma vintpüssikärbikuga kiirpaatide merele sõitu takistada, kuid see ei õnnestunud. Metsavennad asusid kustutama süüdatud maju. See oli ohtlik, sest enamlased avasid jõe teiselt kaldalt kustutajate pihta tule. Nii tapeti kustutustöödel kalur Eljas Korkiainen ja tema poeg Alexander Korkiainen, kes läksid jõest ämbriga vett tooma. Metsavennad peremehetsesid Narva-Jõesuus sakslaste tulekuni. Kell 2 (teistel andmetel kell 3) päeval sõitis Narva-Jõesuhu mootorrattal esimene sakslane. Ta pööras turuplatsi lähedal oma sõiduriista ümber ja kihutas tagasi. Pool tundi hiljem tulid Narva-Jõesuhu Saksa väeosad. Metsavennad andsid neile üle kümmekond vangi. Narva-Jõesuus lehvisid sinimustvalged lipud.
