IIMS Sinimägede lahinguväli ja memoriaal Põrguaugumäel
Sinimäed koosnevad kolmest mäest – Pargimägi, Põrguaugumägi ja Tornimägi. Memoriaali asukohaks olevat mäge on aegade jooksul nimetatud Põrgumägi, Põrguhauamägi, Karjasemägi, Grenaderimägi, Keskmine mägi ja Põrguaugumägi.
Teise maailmasõja ajal olid Sinimäed osa Tannenbergi kaitseliinist Kirde-Eestis, mis kulges Soome lahest kuni Peipsi järveni. Kindlustuste rajamist alustati 1943. aastal ning täiendati pidevalt 1944. aastal. Sinimägedes oli kaitse üles ehitatud sügavuti. Esimene kaitseliin asus ida pool Lastekodumäe ees ja Lastekodumäel, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Põrguaugumäe vahel ja Põrguaugumäel ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Sinimägede lahingud on osa Teise maailmasõja ajal Narva rindel 1944. aastal peetud võitlustest. Punaarmee jõudis Narva jõeni 1. veebruaril 1944, mil algasid lahingud Narva rindel, mille käigus kandusid lahingud 1944. aasta veebruari keskel ja märtsi keskel ka Sinimägede alla. Märtsi lõpul 1944 asusid Saksa väeüksused rünnakule - vallutati tagasi Narva, kuid Krivasoo sillapead likvideerida ei õnnestunud. 24. juulil 1944 alustas Punaarmee suurpealetungi Krivasoo sillapealt Auvere platsdarmilt. 26. juulil 1944 tungis Punaarmee Narva linna.
Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil oli strateegilise tähtsusega kokkupõrge Saksamaa armeegrupi Narwa ja Nõukogude Liidu Leningradi rinde vägede vahel, mis sai alguse 25. juulil 1944 armeegrupp Narwa taandumisest Narva jõel asunud Panther-liinilt Tannenbergi liinile. 26. juunil 1944 alustasid Nõukogude armee Leningradi rinde väed pealetungi Sinimägede positsioonidele eesmärgiga murda Tallinn-Narva maanteel Saksa armee kaitsest läbi ning liikuda edasi Tallinna suunal. Augusti teisel poolel lahingutegevus Tannenbergi liinil vaibus. Lahingute kese oli selleks ajaks kandunud Lõuna-Eestisse. Seoses Punaarmee läbimurdega Tartu ja Valga suunal ning 1944. aasta septembri keskel alanud pealetungiga Riia suunal ähvardas Sinimägede kaitsjaid kotti jäämise oht ning 18. septembril 1944 algas üldine Saksa armee positsioonidelt taandumine. Viimased katteüksused lahkusid Sinimägedest öösel vastu 19. septembrit 1944.
1994. aastal paigaldati 6,5 m kõrgune puidust rist. Arhitekt Tiit Kaljundi kavandatud Sinimägede memoriaal rajati aastatel 1997-2000. Umbes hektari suurusel alal on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist (metallikunstnik Heino Müller). Selle keskel on plahvatust sümboliseeriv kompositsioon. Rist, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriv graniitkividest ääristus ning autentne, vooderdatud põhjaga kaevikulõik, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga, moodustavad monumendirühma. 2004. aastal avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 233-235)
