Uraanirikastustehas Sillamäel

Teise maailmasõja lõpul signaliseerisid Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommid tuumavõidujooksu algusest. Tuumauuringuid tehti mitmes riigis juba enne Teist maailmasõda ja ka sõja ajal. Hitler alahindas tuumarelva tähtsust ja sõja ajal jõudsid kõige kiiremini edasi ameeriklased, kes katsetasid 16. juulil 1945 Arizona kõrbes oma esimest tuumapommi.

Põhja-Eestis leiduv diktüoneemakilt sisaldab väheses koguses uraani. 1940. aastate keskel oli see peaaegu ainuke koht NSV Liidu kontrolli all olevatel aladel, kus oli tehase rajamiseks piisavalt arenenud infrastruktuur. Nii saadeti juba 1944. a lõpus geoloogid Narva ümbrusse uraanileiukohti uurima. NSV Liidu ministrite nõukogu juures asuva 1. peavalitsuse 1946. a augusti määrusega kinnitati „kombinaadi nr 7“ ehitamise asukohaks Sillamäe. Selleks moodustati spetsiaalne salajane ettevõte -siseministeeriumi ehitusobjekt nr 907, mida juhtis

kindralleitnant Vassili Sergijenko. Tehase ehitamisel rakendati põhiliselt vangide tööjõudu - 1947. aastaks tuli objektile saata 16 000 vangi. Lisaks vangidele saadeti Sillamäele 10 eesti, läti ja leedu sõjavangidest formeeritud ehituspataljoni. Osalt seetõttu kästigi 1946. a aprillis vabastada kõik eesti, läti ja leedu sõjavangid (keda ei olnud süüdi mõistetud) ja saata oma kodumaale „ülesehitustööle“. Paljud neist sattusid 5-6 aastaks Sillamäe tööpataljonidesse, kus olid pooleldi sõjaväelase, pooleldi kinnipeetava olukorras. Vangid ja tööpataljonlased ehitasid Sillamäel kuni 1952. aastani.

Nõukogude esimest tuumapommi Sillamäe uraanist siiski ei tehtud, vaid tuumamaterjal selle jaoks saadi Ida-Euroopast. Sillamäel toodeti aastatel 1948–1952 ainult 22,5 tonni uraani, samal ajal kui Elektrostali uraanivabrik tootis üksnes 1947. a 1300 tonni uraani. Hiljem ehitati Sillamäe tehas ümber haruldaste metallide kombinaadiks. Tänapäeval tegutsevad samal territooriumil tehas Silmet ja Sillamäe sadam. 1990. aastatel kindlustati amortiseerunud radioaktiivsete jäätmete hoidla, mis lekkimise korral oleks saastanud kogu Soome lahe.

Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 222)