VS Vodja lahingupaik
Vodja mõisa juures, Vodja - Esna tee ääres avati 2019. aastal mälestuskivi, millel on metallist tahvel: „Siia maale ja mitte enam. 6. jaanuar 1919“. Samas on infotahvel.
1919. aasta 5. jaanuari hommikul kella 10 ajal asusid punased kolme Maksimi raskekuulipilduja toetusel Müüsleri - Peetri rindel pealetungile. Eesti poolelt oli neile Müüsleris vastu panna ainult Järvamaa kaitsepataljoni alles formeerimisjärgus olevad kolmanda roodu esimene rühm ja viies rood lipnik Palli üldjuhtimisel. Pärast kolmetunnist lahingut arvulises ülekaalus oleva vaenlasega oli Järvamaa kaitsepataljon sunnitud taanduma: kolmas rood Valgmale ja viies rood Põhjakale. Lahingu ägedust iseloomustavad mõlema poole kaotused, Järvamaa kaitsepataljonil oli kaks surnut ja viis haavatut ning vastasel kaks surnut ja 21 haavatut. Müüsleri lahingu käik kõigutas oluliselt vaenlase meeleolu ja pealetungi indu ning Paide suunas selle hoog rauges. Frondi teisel tiival Peetri suunas pealetung jätkus. Kella 12 ajal tungis vaenlane Ämbra külla ja avas ägeda tule Peetri kirikumõisas olnud lipnik Schmidti väeosa pihta. Vastastikune laskmine kestis õhtuni. Videviku ajal, kui padrunitagavara lõppes ja tekkis ümberpiiramise oht, taganes lipnik Schmidti väeosa organiseeritult kiriku taga olevasse Ilmallika metsa. Saanud teada Müüsleri lahingu tagajärgedest, tõmbus väesalk Vodja mõisasse algpositsioonile.
Müüsleri ja Peetri lahingu tagajärjed mõjutasid omakorda rinde vasakut tiiba kaitsvat esimest roodu, sundides teda oma positsiooni Esna mõisas maha jätma. Õhtu hilja taandus rood üle Öötla Vodjale. Pataljoni ülema ülemleitnant Kanepi käsul paigutati esimene rood veel samal ööl Viisu-Kuivajõele kaitsepositsioonile. Ka rinde parem tiib pidi tekkinud olukorra tõttu Huuksi positsiooni maha jätma ja Veskiaru külla taanduma.
Järgmise päeva, 6. jaanuari hommikul kella kaheksa ajal alustas vaenlane kolmanda Soome kommunistliku kütipolgu osadega Peetrist üle Öötla Vodja poole liikumist. Pealetung Vodja mõisale algas kell 10. Olukord oli ööga muutunud. Vodja mõisas olid sel ajal lisaks sinna eelmisel õhtul taandunud Järvamaa kaitsepataljoni teise roodu lipnik Schmidti väesalgale Peetri Kaitseliit, öösel Järva-Jaanist üle Roosna-Alliku taganenud esimese ratsapolgu teine eskadron ning Tallinnast appi saadetud ja äsja kohale jõudnud ratsa-poolpatarei uute kolmetolliste suurtükkidega. Juba poole tunniga lõi lahingu vastu võtnud lipnik Schmidti väesalk ja teda suurtükitulega toetanud ratsa-poolpatarei vaenlase põgenema. Vaenlane taganes ja püüdis võtta sisse uut positsiooni Öötla külas. Esimese roodu ülem alamleitnant Uuesson, kuuldes lahingukära, seab mehed lahinguvalmis ja ruttab kümne mehe ja kahe automaatpüssiga otseteed Öötla mõisa poole, et seisukorraga tutvuda ja vajadusel lahingust osa võtta. Punased olid just Vodja külast välja löödud ja valmistusid Öötla külas vastupanu organiseerima, kui selja taha jõudnud kümnemeheline salk neile äkitselt automaatpüssidest tule avas. Selle peale vaikis ka jälitajaid tulistanud punaste kuulipilduja ning vaenlane põgenes suures segaduses külast. Õhtuks võttis lipnik Schmidti väesalk ka Öötla mõisa, aga vaenlane taganes Peetri lähedale Ataste mõisasse, kust tulistas keskööni kolmest kergest suurtükist Öötla mõisa suunas, mis mingeid kaotusi ei põhjustanud.
Vaenlase 5. jaanuaril alanud ülekaalukate jõududega visa pealetungi eesmärk oli Paide ära võtta ja Tallinn - Viljandi kitsarööpmelise raudtee läbilõikamisega pealinna varustamist halvata, aga see jäi Järvamaa kaitsepataljoni ennast ületanud vastupanu tõttu saavutamata. Veskiaru - Valgma - Põhjaka - Vodja - Viisu - Kuivajõe liin jäi viimaseks, kust Eesti sõdur ei pidanud Vabadussõjas enam taanduma. Sellega oli tulnud murrang ka Järvamaa kaitsepataljoni rindelõigus.
100 aastat Vabadussõja mälestusmärke (Keila 2023, lk 627)
