Kirna lahinguväli

Punaarmee hakkas 25. juulil 1941 rajama Kirna mäe kõrvale Alttoa talu maadele kaevikute ja punkritega kaitseliini, mis mehitati 1. Läti töölispolgu võitlejatega. Saksa väed alustasid rünnakut Läti töölispolgu positsioonidele 27. juulil. Lahingud Kirna ümbruses kestsid 2. augustini ja lõppesid Punaarmee taganemisega.

Kalle Grünthal - Sünged sõjapäevad Türil (Türi 2018, lk 202): „Järva Teataja 1.08.1942 kirjutab lahingutest Kirnas järgmist: Soine maastik pakkus soodsaid kaitsevõimalusi. Kivihooned ja vallid kindlustati punaste poolt. Seepärast saigi Kirna ümbrus rohkesti saksa kahuri- ja miinituld. Koolimaja aias umbes 0,5 ha maa-alal on loendatud 18 pommiauku, majal 6 tabamust. Põllusaare (Pakassaare) talu kivihoone sai 5 tabamust. Siinsel rindejoonel tekkis ägedaid lahinguid Poaka asunduses, Kirnas, Virika ja Pala külas. Võitlused Kirna pärast kestsid 27. juulist 2. augustini. Kirna rahva elamusist selle aja kestel, mis tähendas aga terrori lõppu ja vabaduse algust, annavad kujuka pildi ainuüksi juba Põllusaare (Päilassaare) talu sündmused. Mitu korda käis talu käest kätte. Kord olid venelased ühes maja otsas, sakslased teises. Kord sakslased toas, venelased pööningul. Kord venelased toas, sakslased maja piiramas jne. Tulid venelased mehi otsima, panid naised need magamiskottide alla ja istusid lastega peale. Majades oli varjul 31 kohalikku inimest. Ehk küll hoone sai 5 pommitabamust, jäid inimesed kõik terveks.“

Kalle Grünthal - Sünged sõjapäevad Türil (Türi 2018, lk 204): Helmi Poak: „Esimene suurem lahing Kirnas toimus 27. juulil. Kaks päeva oli vahet ja 29. juulil teine lahing. Vene väed asusid meie talu ümbruse metsades. Mets oli muidugi meie elamisest kaugemal, mitte nii nagu praegu. See, mis siin praegu kasvab, seda tollal ei olnud, oli vaid lepikuga heinamaa ja hobuste karjamaa ning see kõik oli kaevikuid täis kaevatud. Enne kui sakslane ligemale tuli, hakkas ta kahuritega tulistama, mis asusid Tori juures. Teisel pool jõge lasi kaks heinaküüni põlema ja üks pomm lõhkes ka meil aias, mõned meetrid majast nii, et üks suur kild lõi akna kõrvalt tüki välja. Sakslane ründas ülevalt mäe pealt, sealt kus Paide-Türi tee läheb. Seal oli neil ka komandandi punker. Nii nad esialgu olidki, sakslane mäe peal, venelane all lohus lagedal asuvates kaevikutes. Meie olime enne lahinguid pommitamise eest metsa varjule läinud. Lahingute lõppedes tulime koju. Kui koju tagasi tulime, nägime, et kaevik oli kaevikus kinni. Majal ei olnud uksi ega aknaid, kõik oli kaevikute peale viidud ja muld peale aetud. Maja läheduses, suunaga Türi poole, oli veel ka üks lai ja suur punker ehitatud. Mõlemas lahingus sai väga palju venelasi surma. Kui ümber talu oli vaid üksikuid laipu, siis metsas oli neid veel eriti palju. Isa käis ka laipu matmas. Ühte ühishauda mattis ta 15 Vene sõdurit. Ma tean seda kohta ka. Osad laibad korjas aga sakslane ise ära ja viis Jürisoo talu maadele, kuhu oli uudismaalt korjatud kännud kokku kuhjatud. Toodud laibad visati kännuhunniku otsa ning siis pandi see kõik põlema. Karta on, et sinna sattus ka mõni raskemini haavatud punaväelane. Sakslasi sai surma viis meest. Nemad maeti üles mäe peale. Haudade peale pandi raudristi kujutisega puuristid. Käisid veel meie aiast lilli küsimas haudade peale, kõik tehti väga korralikult.“

Kalle Grünthal - Sünged sõjapäevad Türil (Türi 2018. lk 202-205)