Türi paberivabrik
1941. aasta sõjasündmused tekitasid Türil ja ümbruskonnas väga raskeid purustusi. Türi hävingu tõi kaasa asjaolu, et pärast Punaarmee suurte väekoondiste purustamist piirilahingutes jäi Wehrmacht keset Eestit ootamatult toppama. Võitlused Türi pärast kestsid kaks nädalat, 18.–30. juulini 1941. Taanduv Punaarmee hävitas kõik, mida vähegi hävitada tasus: Riigi Ringhäälingu suursaatja, paberi- ja puupapivabriku, raudteesõlme, piimaühisuse tootmishooned, elektrijaama, Särevere kondenspiima- ja piimapulbritehase, piiritusvabriku ning sae- ja jahuveski, lisaks kõik maantee- ja raudteesillad linna lähemas ümbruses. Saksa ja Vene suurtükitules ja lennurünnakutes ning otseses lahingutegevuses hävis kümneid elumaju ja kõrvalhooneid, sageli tervete tänavate või kvartalite kaupa.
Kalle Grünthal. Sünged sõjapäevad Türil (Türi 2018): „Türi peatööstusest - paberivabrikust, kus oli viimati tööl 540 inimest - on järgi jäänud kivimüürid ja mitte rohkem. Vabrikuga koos põles ära ka 600 tonni paberit, enamlased viisid enne ära 200 tonni ümber, sellega aga ei jõudnud nad kaugele ja laadung vedeles kauemat aega kuskil raudtee ääres Tamsalu juures, kus ta oli aga kõlbmatuks tehtud. Kaua lõõmas tuli vabriku puuhoovis, kus tuleroaks langes 11 000 ruumi puid ja kümmekond vagunit planke ja laudu. Vaatamata tulelõõmale ja plahvatusele, on imeviisil ka mõni asi osaliselt terveks jäänud. Tselluloosiosakonnas on poolenisti terveks jäänud keedukatel ja väävliahi. Peaaegu terveks on jäänud katlamaja. Vabriku põlemine ähvardas ka lähedal asuvaid töölismaju. Töölised olid aga valvel ega andnud tulele võimalust.“
Kalle Grünthal - Sünged sõjapäevad Türil (Türi 2018, lk 122)
