Eerikvere lahing
10. juuliks 1941 oli rindejoon jõudnud Suure Emajõeni. Sakslased aga ei üritanudki kohe Emajõge forsseerida. Selle asemel tungiti lääne poolt Võrtsjärve üle Viljandi Põltsamaani ning sealt edasi kiiluna läbi Puurmani ja Jõgeva Mustvee peale. 25. juuliks olid Saksa väed jõudnud Peipsi järveni. Selle tulemusel jäid suured Punaarmee väekoondised PõhjaTartumaal piiramisrõngasse. Suurem osa langes sakslaste kätte vangi, kuid osa püüdis iga hinna eest välja murda. Üks selline demoraliseerunud väekoondis jättis oma läbimurdeteel verise jälje Palamuse ümbrusse.
30. juuli varahommikul toodi Saksa sõjaväe komandantuuri Palamusel teade, et Kaiavere järve poolt läbi soode läheneb umbes 1500-meheline Punaarmee koondis. Palamusel ja Eerikveres oli ainult paarikümnemeheline Saksa dessantväesalk. Teel Palamusele põletasid venelased hulga talusid ja tapsid ettesattunud elanikke. Jõukast Eerikvere külast jäid järele vaid ahervaremed: tules hävisid täielikult Eerikvere küla Saare, Reino, Pohlaka, Linnase ja Kruusa talu hooned, osaliselt põles maha Kase talu. Kogu vara hävis tules.
Alles kohalesaabunud suurem saksa üksus lõi pärast ägedat lahingut venelased põgenema. Pärast Eerikvere külas toimunud lahingut käinud Palamuse ja ümberkaudsete külade elanikud kolmel päeval surnukehi matmas. Punaväelasi olla langenud 300–400, sakslasi 21.
