Painküla maanteesild

17.09.1944 ületasid Punaarmee väeosad Emajõe. Soomepoiste JR 200 I pataljon jõudis 19. septembri hommikul Jõgevale ja määrati positsioonile Pedja jõe läänekaldale, Jõgeva linnast lõuna poole. Lõigu pikkus oli umbes 500 meetrit. Kaevikuid ei olnud, aga loodeti, et jõgi pakub kaitset soomusmasinate vastu. Pataljoni komandopunkt oli jõest umbes 700 meetri kaugusel seljandikul, kust oli hea vaade vastaskaldale. Kella 11-12 paiku hakkas lõuna poolt kostma lahingumüra. Varsti üritasid ka esimesed vaenlase üksused üle jõe tulla. Neil puudusid paadid ja nad tõrjuti kergesti jalaväerelvade tulega. Seejärel ilmusid esimesed soomusmasinad ja püüdsid sõita üle silla. Saksa patareid avasid tule ja esimesed kerged tankid olid sunnitud tagasi tõmbuma. Siis tulid rasked tankid ja need ei hoolinud Saksa patareide tulest. Osa masinaid sõitis üle silla, mis sakslaste lohakuse tõttu oli jäänud õhkimata. Tankid hakkasid laiendama loodud sillapead raudtee ja jõekallaste suunas. Ägeda kahuritule all hakkas osa mehi positsioonidelt lahkuma. Ohvitseride energilise tegutsemisega kord taastati ja võitlusvõimelised mehed asusid tagasi endisele positsioonile. Nendele positsioonidele jäädi kuni pimeduse saabumiseni. Pimeduse saabudes oli suurem osa Jõgevast leekides. Majad olid süttinud vastastikuses kahuritules. Linna poolt kuuldus soomusmasinate müra ja venekeelset kõnet. Oli selge, et vaenlane oli suuremate jõududega tulnud üle jõe. Samas tuli ka käsk taganemiseks Aidule (10 km lääne pool). Pataljon kaotas lahingus 3 meest. 19. septembri võitlus Pedja jõel jäi viimseks tähtsamaks kaitselahinguks, millest pataljon osa võttis.

Evald Uustalu, Rein Moora - Soomepoisid (Tallinn 1993, lk 420-421)

Janek Varblas - Jõgeva muutuste tuules (Argo 2013, lk 57)