Haapsalu lennusadam
1916. aastal moodustati Balti laevastiku lennuväediviis, mis koosnes kahest lennuväebrigaadist. Kummagi lennuväebrigaadi jaoks ehitati kolm nn lennujaama ja kuus nn lennuposti. Brigaad koosnes kolmest lennuväedivisjonist (pataljonist) ja divisjon omakorda kolmest lennusalgast. Igas salgas oli kuus lennukit.
1917. a kevadel oli Petrogradi kaitsva merelennuväe kasutada terve tugipunktide ahel, mis koosnes angaaride, ladude ja laatsaretiga varustatud lennusadamaist (lennujaamadest) ning ajutiseks kasutuseks mõeldud abisadamaist (lennupostidest). Merelennuväebaasi ehk lennusadamat võis ära tunda kaldsest laudteest (slipist), mida mööda vesilennuk vette lasti või sealt kuivale tõmmati, et ta jälle suurde heinaküünitaolisse angaari vedada.
Eesti põhjarannikul oli 4 lennusadamat (Tallinna Miinisadamas, Pirital, Kundas ja Narva-Jõesuus). Muhu väina kindlustatud positsiooni lennusadamad olid Papissaares (Kihelkonna), Sõrves, Kuressaares, Ruhnus, Kõrgessaares, Haapsalus ja Virtsus. See kindlustuste liin pidi sulgema sissepääsu Liivi lahte. Neist suurima, Kihelkonnal paikneva lennujaama alluvuses olid 1917. aastal Kuressaare lennusadam (1 lennusalk, 6 lennukit), Sõrve lennusadam (2 lennusalka, 12 lennukit) ja Virtsu lennusadam (1 lennusalk - 6 lennukit). Haapsalu lennubaasile allusid Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadamad.
Haapsalus Bürgermeistri holmil (Suur-Holm, tänapäevane aadress Kaluri 37) valmisid 1916. aastal kaks väiksemat puitangaari ja maabumissild. Juba 1917. aastal oli plaanis vesilennukite baas üle viia Rohukülla, kuna Haapsalus oli vesi madal ja täis veealuseid kive. 1923. aastast oli territoorium Eesti lennuväe valduses. Haapsalu linna plaanile on kantud „Lennu jaam“ nelja lennukiangaariga (u 15x25 m) saare idarannal ja kolm väiksemat hoonet. Pärast Teist maailmasõda baseerusid siin piirivalvelaevad, sellest ajast on tänaseni säilinud kolm kaid. 1993-2014 asus Suur-Holmil Eesti piirivalve Haapsalu kordon.
Kordoni territooriumil asub ka salapärane mälestuskivi, mille kohta infot leida ei õnnestunud. Looduslikule kivile olevat raiutud mõned nimed – hukkunud piirivalvurid?, aga kas tegu on hauaga, seda ei teata. Google Mapsis on sellel kohal näidatud „Mälestusmärk Muhu väinas hukkunud meremeestele“, mis tegelikult asub Väikese Viigi ääres.
Arvo Lennart Vercamer, Toivo Kitvel - Põhjakotkad 2 (Tallinn 2015, lk 493-494)
Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk - Aeg, mehed, lennukid (Tallinn 2001)
