Osmussaare 180 mm patarei tulejuhtimistorn
28. septembril 1939 kirjutati alla Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise pakt (nn baaside leping). Eesti oli sunnitud eraldama suured territooriumid nõukogude sõjaväebaasidele ja lubama riiki 25 000 nõukogude sõjaväelast. Nõukogude poole nõudmised järjest suurenesid. 1940. aasta märtsis nõuti enda valdusse tervet Osmussaart, mida algses kokkuleppes ei olnud nimetatud. Osmussaarel elanud 120 rannarootslast pidid 12. juuniks 1940 kodudest lahkuma. Eesti mereväel oli Osmussaarel 1940. aastani mereside post. 1940. a juunis toodi saarele 1200-meheline ehituspataljon. Hoogsalt alustati kindlustuste ehitamist, kasarmud oli alles teises ehitusjärjekorras ja talv tuli üle elada telkides. Ehitamisel oli kaks rannapatareid - 180 mm ja 130 mm. 1944. aastal pidi valmima ka 406 mm patarei, aga selle ehitus katkestati sõja alguses, vundamendisüvendist kaugemale ei jõutud. Ehitajaid ja mereväelasi oli saarel kuni kaks tuhat. Ehitusmaterjaliks lammutati kõik saare kiviaiad ja paekivist hooned. Kui 22. juunil 1944 algas Saksamaa - Nõukogude Liidu sõda, oli patareide ehitus alles pooleli. Sakslased ei pidanud Osmussaare vallutamist otstarbekaks, loodeti, et Punaarmee evakueerub Osmussaarelt varem või hiljem ise. 22. novembril antigi käsk Osmussaare garnisoni evakueerimiseks Hankosse. 3. detsembri hommikul lahkus saarelt viimasena õhkimiskomando, olles purustanud kõik patareid ja viimasena ka tuletorni. 5. detsembril 1941 sõitsid Osmussaarele paarkümmend saksa sõjaväelast. Saar oli maha jäetud, mineeritud ja hooned purustatud. Heisati Saksa sõjalipp ja pöörduti mandrile tagasi. Sellega oli 1941. a sõjategevus Eesti pinnal lõppenud.
Sõja ajal oli saarel sakslaste vaatluspost ja rannapatarei. 1944. a sügisel naasid nõukogude väed Eestisse. Osmussaarel taastati 130 mm rannapatarei. 1950. aastail oli saarel mereväe raadiolokatsioonirood. Peale patarei likvideerimist (1958…60?) jäi Osmussaarele vaid tuletorni meeskond ja mereväe raadiotehnikapost (10–20 madrust ja mitšman koos perekonnaga). Rühma käsutuses oli ka raadioluureradar „Bizan”. Saarel oli ka piirivalve prožektoripost ja radarvaatluspost. Mereväelased lahkusid 1993. aastal. 1996. a alanud demineerimistöödel tehti kahjutuks palju lõhkekehasid. Kuni 1997. aastani oli saarel suviti Eesti piirivalve mehitatud valvepost. 2002. aastal paigaldati uus automaatradar.
Osmussaare 180 mm patarei 13 m kõrgune tulejuhtimistorn (kaugusmõõtetorn) valmis 1941. aastal. Sakslased tulistasid saart Põõsaspeal ülesseatud patareidest. Novembris sai tabamuse tulejuhtimistorni ülemine platvorm, kaugusmõõdik purunes. Asemele toodi tuletorni juurest varutulejuhtimispunktist kolmemeetrine kaugusmõõdik. Tabamuse saanud torni raudbetoonsambaid on mitmest kohast parandatud. Torni lähedal on patarei komandopunkt (alaliselt vett täis, sisenemine ilma erivarustuseta pole võimalik) ja varuelektrijaama varjend.
Osmussaarel 1941. a langenud nõukogude sõjaväelased oli esialgu maetud tuletorni juurde. 1968. a toimus ümbermatmine ja rajati mälestusmärk, millel on kirjas 15 nime. Mälestusmärgi 45 mm kahurid on pärit hüdrograafialaevalt Volna, mis hukkus 1941. aasta oktoobris Osmussaare rannas. 1975. a avati Osmussaart Teise maailmasõja ajal kaitsnute mälestuskivi Haapsalus Kalda ja Jaama tänava nurgal haljasalal. 2011. aastast on kivi uues kohas Jaama ringi ääres haljasalal. Saksa ristleja Magdeburg ja torpeedokaatri V-26 1914. a Osmussaarel hukkunud meremehed olid maetud tuletorni juurde, haua asukohta ei ole tänapäeval võimalik tuvastada. 1941. a hukati Osmussaarel 7 eesti meremeest laevadelt Alf ja Vohi.
Riigikantselei töörühma hinnang (23.11.2022): RKTH244 Osmussaare kaitsmisel langenud punaväelaste memoriaal. Eesti Sõjamuuseumil - Kindral Laidoneri muuseumil kontrollida, kas tegemist võib olla sõjahauaga. Monumendi puhul on tegemist punamonumendiga ja tuleb avalikust ruumist eemaldada.
Hanno Ojalo - Eesti väikesaared sõja jalus (Tallinn 2022, lk 51-83)
