VS Rägavere lahingu mälestussammas
15. detsembril 1918 toimus Rägavere lahing, mis otsustas Rakvere saatuse. Rägavere mõis asub Rakverest u 10 kilomeetrit kagus ja selle kaitsmise 5. polgu äsja formeeritud üksuste ja kaugemalt tagalast appi saadetud suurtükipatarei ning 1. ja 6. polgu osadega, mis kõik allutati 5. polgule, tegi diviisiülem ülesandeks 5. polgu ülemale alampolkovnik Nikolai Reegile. Otseselt Rägaveres oli tema käsutuses 675 tääki ja mõõka 13 kuulipildujaga ning 8 suurtükki, lisaks lähemas ümbruses veel kuni 200 meest. Vastaspoolel tegutses 3. Tartu kütipolk, milles koos täiendusüksustega oli 1300 tääki-mõõka 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga. Ründaja ülekaal oli ilmne. 5. polgust vasakul tegutses soomusrong nr 1, sellest põhja pool 4. polk.
Rägavere lahing kulges Eesti poolele ebaõnnestunult. Juba algus ei tõotanud head, sest vaatamata piisavale ettevalmistusajale puhkes see hommikupoolses öös ikkagi ootamatult. Rägaverest kagu pool Nurkse küla juures vaenlase kolonnidele sattunud 5. polgu II pataljoni osad pidasid mõnda aega vastu, kuid hakkasid siis tagasi tõmbuma ja see liikumine vedas järk-järgult kaasa kõik ülejäänud jõud, kes appi saadeti. Õieti ei olnudki tegemist ühe korrapärase lahinguga, vaid rea lahingutega Rägavere mõisat ümbritsevatel teedel ja külades, nii et toimuv lõpuks üsna kaootilise ilme võttis ja mehed närviliseks tegi. Rägavere lahing kaotati, sest vaenlane oli tugevam nii arvuliselt kui relvastuse poolest, hetkel ilmselt ka võitlusvaimult. Visa vastupanu osutas suurtükipatarei, mida juhtis kuulsa poliitiku nimekaim alamkapten Jaan Tõnisson. Kuid et jalavägi jätkas taandumist, pidi seda lõpuks tegema ka patarei. Edukalt tegutses äsja rindele jõudnud soomusrong nr 1 kapten Irve juhtimisel, andes punaväele järjekordse õppetunni, et ilma suurtükitule toetuseta on soomusrongi ründamine tulutu ja ohvriterohke. Rägavere lahingu kaotamine sundis diviisiülemat tagasi tõmbama kogu rinde. Rakvere jäeti maha ja punavägi marssis 16. detsembril linna sisse.
Rägavere mõisa lähedal Kurenoka künkal avati põllukividest monument 1931. aastal. Samba avas kindralmajor Nikolai Reek, kes oli juhtinud 1918. aastal Rägavere lahingut. 1940. aastal monument purustati. Tekstiga graniitkivi suudeti päästa ja seda kasutati Saksa ajal taastatud sambal uuesti. Täieliku purustamisega said Vene sõjaväelased hakkama 1944. aastal. Monument taastati 1989. aastal. Selle alusesse müüriti üks poleeritud pinnaga kivi, mis pärines algsest sambast. Poleeritud pinnale raiuti avamiste ja lõhkumiste daatumid.
Mati Strauss - Vabadussõja mälestusmärgid I (Keila 2002, lk 160-161)
Rene Viljat - Eesti Vabadussõja mälestusmärgid (Tallinn 2008, lk 112)
Eesti Vabadussõja ajalugu I (Tallinn 2020, lk 233-235)
