Lebavere lahingu (1941) mälestuskivi

Ööl vastu 8. septembrit 1941 nägi Triigi metsavaht Eduard Ustav, et Lebavere metsa oli jäänud peatuma 200-meheline vene sõdurite salk. Need sõdurid kuulusid Punalipulise Balti laevastiku 31. üksikusse laskurpataljoni, mis pärast Tallinna lahingu lõppu 28. augustil 1941 otsustas iseseisvalt omade rindeni välja murda. Metsavaht Ustav teatas Lebavere metsas olevatest sõduritest metsnik Kaarel Kasesalule, kes andis teate omakorda telefoni teel edasi Väike-Maarjasse Vao valla Omakaitse ülemale lipnik Tarmo Undlale.

Vao valla Omakaitse ülem kogus kokku 36 meest (osade andmete järgi 38 meest), kes olid relvastatud vintpüsside ja ühe kuulipildujaga. 8. septembri keskpäeval alanud lahingus löödi 31. üksiku laskurpataljoni võitlejad taganema ja nad kaotasid 13 meest langenutena ning haavata saanutena 5 meest. Omakaitse kaotas langenuna ühe mehe, kelleks oli metsnik Kaarel Kasesalu ja rakselt sai haavata Vao valla Omakaitse liige Helmut Green. Veel sai surmalt haavata punaväelaste püssitulest lahingupaiga ligidal töötanud metsatööline Juhan Tamm. Pärast lahingu lõppu sai Omakaitse sõjasaagiks ühe kuulipilduja, 14 vintpüssi ja käsigranaate.

Lebavere lahingu esimesel aastapäeval, 8. septembril 1942 avati lahinguväljal mälestuskivi metsnik Kaarel Kasesalule. 1949. aasta kevadel peitis metsavaht Eduard Ustav kivi maasse, et vältida selle õhkulaskmist. Mälestuskivi taasavati lahingu 55. aastapäeval, 8. septembril 1996. 2021. aastal paigaldati uuendatud infotahvel lahingu kohta.

Asael Truupõld - Sind surmani (Tartu, Eesti Ajalookirjastus, 2011)