Vaivara Sinimägede memoriaal
Tõenäoliselt said Sinimäed oma nime neid katnud paksu kuusemetsa järgi, mis kaugele paistis sinisena. Läänest itta loetuna on siin Tornimägi (ehk kõrgendik 69,9), keskel Grenaderimägi (ehk Põrguhauamägi) ja idas Lastekodumägi (ehk Pargimägi).
Mägede ala on Teise maailmasõja lahingupaigana võetud riikliku kaitse alla. Grenaderimäe läänepoolsel harjal ja nõlval paikneb mälestusmemoriaal. Arhitekt Tiit Kaljundi kavandite järgi ehitati aastatel 1997–2000 siia mälestusväli risti, rünnakuteravikku (ida-lääs) sümboliseeriva graniitkividest ääristusega ning rekonstrueeritud kaevikulõiguga, mis liitub puhastatud algse kaevikuliiniga.
Hiljem on risti ette püstitatud rahvusüksustele (20. Eesti diviis, valloonide ja hollandlaste vabatahtlike brigaadid) pühendatud mälestusmärke ja paigaldatud mälestusplaate 1944. aastal lahingupaigaks olnud Vaivara vanale kalmistule.
Sinimägede lahingute alguseks loetakse 26. juulit 1944, mil Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee üksused jõudsid Sinimägedeni, murdes Lastekodumäe ees asuvatest Saksa üksustest kiirelt läbi. Idapoolsele mäele anti tugev tulelöök, mistõttu flaami vabatahtlike pataljon kandis raskeid kaotusi. Punaarmee asus 27. juulil süstemaatiliselt ründama. Tankide toetusel murti Saksa peakaitseliin mitmest kohast läbi ja pärastlõunaks oli enamik Lastekodumäest punaväe käes. Mäge üritati korduvalt tagasi vallutada, kuid Saksa vägedel ei õnnestunud seal püsima jääda. Sama saatus tabas ka 27.–28. juuli öösel Vaivara vana kalmistu juurest Sturmbannführer Georg Soodeni juhtimisel idapoolset mäge rünnanud 47. rügemendi I pataljoni.
29. juulil paisati lahingusse üheksa Punaarmee diviisi. Läbimurdelõiku oli koondatud mitukümmend tuhat sõdurit, 1680 suurtükki ning 150 tanki. Punavägi tungis edasi Grenaderimäele ja sealt korraks ka Tornimäele.
III Saksa soomuskorpuse ülem Obergruppenführer Felix Steiner tõi lahinguväljale oma reservi - paarkümmend tanki. Vasturünnak tuli Nõukogude tankidele ootamatult, see võimaldas 20. diviisi 45. rügemendi ülemal Sturmbannführer Paul Maitlal organiseerida keskmise mäe tagasivallutamist.
Punavägi jätkas ägedaid rünnakuid ka 30. ja 31. augustil, kuid ei suutnud enam saavutada edu. Ebaõnnestumine sundis punaväge korraldama oma jõude ümber. Punaarmee ülemjuhatus nõudis Saksa armeegrupp Narva purustamist ning Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944. Lahingusse toodi värsked väeosad, kusjuures varasemates lahingutes purustatud jalaväeüksuste suurtükivägi jäeti kohale.
Punavägi läks 2. augustil taas suurte jõududega rünnakule, nihutades rünnaku keset Sinimägedest lõunasse Sirgala juurde. Kuigi mõnes lõigus õnnestus punaväel Saksa kaitsest läbi murda, ei suutnud nad kuskil otsustavat edu saavutada.
Rinne jäi seisma. Punaarmee ei suutnudki Sinimägedes paikneva Saksa Tannenbergi varukaitseliinist murda läbi ja rinne püsis Sinimägedes kuni septembri teise pooleni, mil Saksa väed tõmmati Eestist välja. Punaarmee andmete kohaselt kaotasid 2. löögiarmee ja 8. armee üksused Narva rindel 1944. aasta 24. juulist kuni 7. augustini hinnanguliselt kuni 8000 võitlejat surnute ja teadmata kadunutena. Haavatuid oli kuni 30 000.
Suuri kaotusi kandsid ka kaitsel olnud Saksa üksused. Kokku võisid kaotused surnute, haavatute ja teadmata kadunutena ulatuda 10 000 võitlejani. Neist eesti üksuste kaotused moodustasid umbes kolmandiku sakslaste kogukaotustest.
Lisalugemist:
Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2012.
