Käva vangilaager
Enne Teist maailmasõda oli Ida-Virumaale rajatud põlevkivitööstusest kujunenud oluline strateegiline majandusharu. Eriti olulised olid siin toodetavad kütte- ja määrdeained Saksa sõjamajandusele ning nende tootmist püüti alates 1943. aastast jõuliselt suurendada. Sõja aja tingimustes oli suur probleem tööjõu leidmine ning panus tehti vangidele. Piirkonda rajati arvukalt laagreid nõukogude sõjavangidele ning välisriikidest toodavatele juutidele.
1943. aasta kevadel organiseeriti Kiviõlisse põlevkivitööstuse tööjõuga varustamiseks sõjavangide laager Dulag 377. Sellel oli viis harulaagrit, sh Käva, lisaks Kohtla, Kütte-Jõu, Ahtme, ja Kukruse. Koos mujal asuvate laagritega oli põlevkivitööstuses tööle rakendatud hinnanguliselt 15–17 000 nõukogude sõjavangi. Tuhanded neist suri ebapiisava toidu, viletsate elutingimuste, nakkushaiguste ning vangivalvurite terrori tõttu.
Väikesest Eesti juudi kogukonnast oli Saksa okupatsiooni alguseks kodumaale jäänud tuhatkond inimest ning nad hävitati holokausti käigus juba 1942. aasta alguseks. Põlevkivitööstuse tööjõuvajaduse rahuldamiseks rajati 1943. aasta augustis Vaivarasse koonduslaager teistest riikidest toodud juudi rahvusest kinnipeetavatele. Vaivara koonduslaager koosnes kokku paarikümne harulaagriga võrgustikust, mille ligikaudu 10 000 vangist enamik olid sunnitööl Ida-Virumaa põlevkivitööstuses. Suurem osa 1943. aastal toodud juutidest olid pärit Leedu ja ka Läti getodest, 1944. aastal vähemal määral ka Ungari aladelt. Ligi kolmandik neist suri Eestis ränkade elutingimuste tõttu või saadeti töövõimetuina teistesse laagritesse, kus nad hukati.
Ida-Virumaal asunud laagreid hakati sulgema 1944. aastal vastavalt rindejoone liikumisele. Nõukogude sõjavangid saadeti jalgsimarsil Saaremaale ja evakueeriti sealt meritsi Saksamaale. Kolmandik Vaivara võrgustiku juute evakueeriti 1944. aasta augustis Stutthofi koonduslaagrisse, ülejäänud mõrvati laagrisüsteemi likvideerimisel 1944. aastal. Viimased umbes 2000 Vaivara harulaagrite juuti koondati sakslaste taganemise ajal Klooga koonduslaagrisse, kus enamik neist 19. septembril 1944 mõrvati.
Käva laager põletati ja kaevandus uputati Saksa vägede taandumisel 1944. aastal sügisel. Nõukogude okupatsioonivõimude taastulekul tegutses siin aastatel 1944–1950 saksa sõjavangide laager, mille asukad alustasid 1945. aastal Käval uue kaevanduse ehitamist. Tingimused laagris ei olnud koonduslaagri omadest paremad ning paljud vangid surid raske töö ja alatoitumuse järel. 1950. aastaks vabastas Nõukogude Liit saksa sõjavangid.
Lisalugemist:
