Lebavere lahing 8. septembril 1941

Ööl vastu 8. septembrit 1941 nägi Triigi metsavaht Eduard Ustav, et Lebavere metsa oli jäänud peatuma 200-meheline Nõukogude sõjaväelaste salk. Nad kuulusid nende hulka, kes pärast Tallinna lahingu kaotust 28. augustil 1941 ja jäämist Saksa vallutatud alale otsustasid iseseisvalt murda rindest läbi omadeni. Metsavaht Ustav teatas Lebavere metsas olevatest sõduritest metsnik Kaarel Kasesalule, kes omakorda andis teate telefoni teel edasi Väike-Maarjasse kohaliku Omakaitse ülemale lipnik Tarmo Undlale.

Lipnik Undla kogus kokku 36 või 38 kohalikku meest, kes olid relvastatud vintpüsside ja ühe kuulipildujaga. 8. septembri keskpäeval alanud lahingus löödi Nõukogude sõjaväelased taganema, kes kaotasid 13 meest langenutena ning viis meest haavatutena. Omakaitsjatest langes metsnik Kaarel Kasesalu ja raskelt sai haavata Helmut Green. Lisaks sai lahingupaiga lähedal töötanud metsatööline Juhan Tamm punaväelaste püssitulest surmavalt haavata.

Lahingu järel sai Omakaitse sõjasaagiks ühe kuulipilduja, 14 vintpüssi ja käsigranaate. Lebavere lahingu esimesel aastapäeval, 8. septembril 1942 avati lahinguväljal mälestuskivi langenud metsnik Kaarel Kasesalule. Mälestuskivi kaevati 1949. aastal maasse, et peita kivi Nõukogude okupatsioonivõimu eest. See taasavati lahingu 55. aastapäeval, 8. septembril 1996.

Lisalugemist:

Asael Truupõld. „Sind surmani“. Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2011.

• Kaljo Tamm „Lebavere lahing“
• Herbert Lindmäe „Suvesõda Virumaal 1941“. Tartu, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2002, lk 479–481