Lebavere punker
Lebavere metsavennapunker on mälestuste põhjal püstitatud võimalikult originaalilähedane maa-aluse ehitis „Punkripaksu metsas”. Nii kutsuti rahvasuus seda paksu metsatukka omal ajal ja sellisena on nimi kasutuses tänaseni. Mets ise on aga ajaga oluliselt muutunud, mistõttu ei õnnestunud asjaosalistel aastakümneid hiljem teha kindlaks vundamendita rajatud ja nüüdseks täielikult kadunud punkri täpset asukohta.
Lebavere punkris elas kohalik metsavend Martin Tamm. Enne siinset punkrit jõudis Tamm metsavennana elada ja tegutseda mitmes punkris. Lebavere esialgne punker ehitati 1948. aastal vendade Martin ja Kaljo Tamme ning viimaste õemehe August Poomi poolt. Põhiliselt elas punkris Martin, ajuti ka August.
Martini vend Kaljo oli ehitamise ajal alles 13-aastane, tema ülesandeks jäi ka Martini toiduga varustamine kodust. Toitu viidi paari nädala tagant, tihti hobusega. Jälgede segamiseks käidi enne mitmel pool sugulaste juures ja alles siis viidi söök metsa põõsasse, kust Martin selle punkrisse toimetas. Omalt poolt korjas Martin perele seeni ja marju, mida andis ka metsavahtidele, kes teda varjata aitasid; samuti punus ta korve ja vaigutas õele puid.
Kõige suurem probleem oli pesemisega. Alguses käis Martin öösiti kodus saunas, aga see oli liiga riskantne. Seejärel ehitas ta uue punkri, mille keskel oli küttekolle ja tolle peal nii suur veenõu, kuhu mahtus ka ise pesema.
Martin elas üle kaks Nõukogude julgeolekumeeste haarangut, millest kummastki pääses tervena, kuid kolmas sai talle 1954. aasta detsembris saatuslikuks. Ta arreteeriti, karistuseks mõisteti talle toonane klassikaline ehk 25+5, mis tähendas 25 aastat vangilaagrit ja viis aastat sundasumist.
Arreteeriti ka tema vend Kaljo, kes oli asutanud noorteorganisatsioonid Tasuja ja Roheline Kaardivägi, mille eest mõistis okupatsioonivõim talle 1955. aastal 10 aastat vangilaagrit. Tagasi koju jõudis ta 1956. aastal. Martini ja Kaljo isa Juhan Tamm oli okupantide poolt tapetud Lebavere lahingus juba Nõukogude teise okupatsiooni ajal 1941. aastal.
1944. aastal metsa pakku minnes oli Martin 32-aastane, teda pidanuks ees ootama elu parimad aastad. Selle asemel oli tema kodumaa okupeeritud, mis ajas ta kümneks aastaks metsa võõrvõimu eest varju ja selle vastu võitlema. Järgmised 17 aastat veetis ta vangilaagris Komi ANSV-s ja vabanes 1971. aastal.
Koju tagasi jõudes oli ta juba 59-aastane elatanud mees. Õnneks kinkis saatus, et enne oma surma 1993. aastal nägi ta ära Eesti iseseisvuse taastamise 1991. aastal. Okupatsioonivägi lahkus Eestist aga alles 1994. aastal (siis oli küll juba lepingu alusel Vene vägi).
Punker Lebaveres on Martin Tamme ja kõigi tema kaasvõitlejate Lebaveres ning mujal Eestis mälestuse hoidmiseks. Nad elasid Eestile, hoidkem nende au ja hoidkem vabadust.
Lisalugemist:
