Miiduranna rannapatarei

Seoses Peeter Suure Sadama rajamisega Tallinnasse kavandati selle mereväebaasi kaitsmiseks mh ka suurtükipatareisid Tallinna ümbrusesse. 1913. aasta projekti järgi planeeriti Viimsi poolsaarele kolm rannikupatareid, neist üks patarei Miiduranna kõrgendikul Viimsi poolsaare läänerannikul. Patarei numbriks määrati 13, sinna nähti ette 4x130 mm kahurit.

Relvad paigutati patareisse 27. juulil 1914 – 4x120 mm kahurit. Ehitustööd lõppesid 1915. aastal, patareis oli neli betoonist suurtükiplokki ja pisut eemal betoonist tulejuhtimisplokk.

Õhutõrjeks rajati augustis 1916 patarei nr 13a (3x75 mm kahurit, mis toodi ära Suure Paljassaare patareist nr 12a). Patareid toetas ka kaks helgijaama – jaam nr 8 ja nr 9. Aprillis 1917 viidi patareist ära üks kahur rajatavasse uude patareisse nr 3b Väike-Pakri saarel.

Veebruaris 1918 keiserliku Saksa vägede pealetungi ajal õhiti taganevate punavene sõjaväe poolt 4. suurtükiplokk. Alanud Saksa esimese okupatsiooni ajal Miiduranna patareid ei kasutatud, küll aga viidi sealt ära kõik kahurid.

Sügisel 1922 võttis Eesti sõjavägi Miiduranna patarei uuesti kasutusele. Katse paigutada sinna 6-tollised (152 mm) kahurid ebaõnnestus. Eestis merekindluste süsteemis sai Miiduranna patarei omale numbriks 7, sest selline number oli jäänud vabaks pärast Vaivara kihelkonnas asunud Meriküla patarei (1919–1922) lõpetamist.

1926. aastal relvastati patarei kolme 120 mm Vickersi kahuriga, 1918. aastal purustatud neljandat suurtükiplokki ei taastatud. See kuulus koos teiste Viimsi patareidega alates 1927. aastast rannikukaitse Aegna komandantuuri alla.

See oli reservpatarei, kus viibis ainult vahtkond. Patarei maa-ala kasutas suviti Õhukaitse Suurtükiväegrupp oma iga-aastase välilaagri jaoks, talveks viidi relvad oma alalisse dislotseerumispaika Tallinna Kalamajja tagasi.

Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu poolt suvel 1940 võttis Nõukogude sõjavägi augustis 1940 Eesti merekindlused üle. Nõukogude süsteemis sai Miiduranna patarei septembris 1940 numbriks 185. Nõukogude sõjaväeinseneride ja rannikusuurtükiväelaste hinnangul oli patarei edasiseks kasutamiseks kõlbmatu ning see kavatseti ümberrelvastada 4x100 mm suurtükkidega. Uued suurtükid ei sobinud vanadele kohtadele ning vanade suurtükiplokkide esirinnatisse valati betoonalused uute suurtükkide jaoks. Suvel 1941 olevat uut patareid kasutatud punaväe poolt Tallinna kaitsmisel pealetungivate Saksa vägede eest, hiljem viidi kahurid soomusrongidele ja patarei õhiti taganemisel Tallinnast 28. augustil 1941.

Saksa teise okupatsiooni ajal Miiduranna patareid ei taastanud, aga üks Saksa pioneeriüksus uuris ja mõõdistas patareid sügisel 1941, mille tulemused trükiti jaanuaris 1942 Berliinis kogumikus „Denkschrift über die russische Landesbefestigung” (küll suurte vigadega). Sakslased rajasid 1944. aasta algupoolel patarei ette 8-relvalise õhutõrjepatarei ning põhjapoole Rohuneeme võimsa suurtükipatarei nr 1 „Prinz Heinrich” (2x280 mm). See allus Saksa mereväe 530. suurtükidivisjonile ning pidi kaitsma nii Aegna ja Prangli saart, Viimsi poolsaare idarannikut kui ka tervet Ihasalu lahte

Pärast Teist maailmasõda Miiduranna patareid ei taastatud. 1990. aastate II poolel aga tehti senine kurviline autotee sirgeks ning nüüd läks uus tee otse üle 3. suurtükiploki ja eraldas 4. ploki muudest patareivaremetest. Samal ajal, 1997. aastal, võeti põhjapoolne osa patareid kultuurimälestina riikliku muinsuskaitse alla. 2015. aastal aga rajati 4. ploki kohale kaks eramut ning lõunapoolne osa patareist hävis lõplikult maapinnalt. Tänapäeval on säilinud ainult põhjapoolsed 1. ja 2. suurtükiploki ning tulejuhtimisploki varemed.

Lisalugemist:

Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn: Olion, 1993, lk 43-44, 99.

Ranno Sõnum. Militaarrajatised Miiduranna, Haabneeme ja Lubja küla maadel.- Viimsi vanad rannakülad: Miiduranna, Haabneeme ja Pringi. Pringi: Rannarahva muuseum, 2022, lk 106-117.