Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum
Eesti sõjamuuseum sai alguse juba aastal 1919, kui Sõjaministeeriumi operatiivstaabi ülem, alampolkovnik Jaan Soots kirjutas Sõjavägede Ülemjuhatajale Johan Laidonerile: „Suur tähtsus kohustab ka seda sõda suurelt mälestada, ja selleks oleks kõige parem EESTI VABASTAMISE SÕJA MUUSEUM asutada“. Ettepanek tehti keerulisel ajal - Vabadussõja lahingud olid kestnud vaevu kaks kuud, punaste rünnakuhoole oli murdelahingutes äsja piir pandud, alles mõni päev varem oli vabastatud Tartu ja Eesti Vabariigi püsimine ei olnud kaugeltki otsustatud. Laidoner aga ei kõhelnud ja tema resolutsioon oli: „Täitsa õige mõte ja peab läbiviidud saama“.
Muuseum alustaski tööd samal aastal senise 6. jalaväepolgu reamehe, rindefotograaf Taavet Poska juhtimisel, kes oli selles ametis kuni 1940. aastani. Siis oli muuseumis umbes 10 000 eksponaati, neist paar tuhat püsiekspositsioonis. Muuseumi kogudes oli palju relvi, püsiekspositsioonis olid trofeed – lahingutes võidetud Punaarmee üksuste lipud, mannekeenid Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaardid, ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus ja palju muud.
Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel Vabadussõja muuseum suleti. Kasutuskõlblik varustus anti Nõukogude sõjaväele, osa eksponaate teistele muuseumidele, osa viidi Vene NFSV-sse ja palju esemeid lihtsalt hävitati. Vabadussõda ja selle mäletamist üritati inimeste mälust ja ajalooteadvusest kustutada.
Loomulikult see ei õnnestunud ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist kerkis taaskord päevakorda Eesti sõjaajaloo talletamine ja eksponeerimine. See sai alguse Johan Laidoneri isikumuuseumi rajamisega 1993. aastal endisesse Viimsi mõisa, mis oli 1919. aasta maareformi alusel antud kindral Laidonerile tema teenete eest Vabadussõja juhtimisel.
26. veebruaril 2001 asutati samas asukohas kaitseministri määrusega Eesti sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. Muuseumi taastamine algas tühjalt kohalt, sest sõjaeelsed varad olid hävinud või laiali jaotatud. Taasloodud muuseumi fookus oli senisest laiem, jutustades lugu Eestis peetud sõdadest, eestlaste ja teiste siinsete rahvaste teenistusest teiste riikide sõjavägedes ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta, keskendudes peamiselt 20. sajandi sündmustele.
Muuseumi loomisel ja arendamisel olid abiks paljud Eesti inimesed, kellel oli Nõukogude okupatsioonide ajal jätkunud julgust ja külma närvi säilitada väga väärtuslikke Eesti sõjaajalukku kuuluvaid esemeid, arhiive jms, seda kohati sõna otseses mõttes maa all ja ahjutruupides. Nüüd sai neid tuua varjust välja ja annetada sõjamuuseumile.
Täna on Eesti sõjamuuseum Eesti sõjaajaloo- ja kultuuripärandi koguja, säilitaja, uurija ja eksponeerija. Sõjamuuseumi ülesannete hulka kuulub ka Eesti kaitseväe ajaloo pidev talletamine, sõjaajaloo-alaste teadmiste levitamine nii kaitseväelaste, riigikaitseõpetajate, kooliõpilaste kui ka laiema avalikkuse seas, sõjaajaloo teaduslike ja aimeraamatute väljaandmine, koostöö Eestis ja välismaal asuvate sõjamuuseumite ja sõjaajaloo uurimiskeskustega ning palju muud.
Lisalugemist:
