Virtsu (Esivere) varulennuväli
Nõukogude armeel oli Eestis viis suuremat lennuvälja (Tartu, Ämari, Tapa, Haapsalu, Pärnu) ja hulk varulennuvälju (Rutja, Kuusiku, Nurmsi, Olepa, Obriku jmt). Oma lennuväljad olid Eestis ka Balti Laevastiku lennuväel - Saaremaal Kogula ja Aste, Läänemaal Virtsu varulennuväli ja Vatla tagavaramaandumisrada Karuse-Pärnu maanteel.
Virtsus oli Esimese maailmasõja ajal vesilennukite baas (Puhtus), aga sellel lisaks hakati rajama ka lennurada. Asukoht poolsaarest põhja pool, mõisast 4 km kaugusel. Tänapäeval Esivere küla piires, ajalooliselt Aruküla, kasutatud on ka Rahingu mäe nimetust. Ehitustöödele käsutati ümbruskonna valdade (Paatsalu, Massu, Lihula) elanikke hobusevankritega, veeti kive ära, juuriti, tasandati. Veel Suure väina merelahingu päeval (17. oktoober 1917) olevat lennuväljal tööl olnud kolmsada inimest. Lahingu ajal maandusid lennuväljal neli Saaremaalt ja Hiiumaalt tulnud lennukit, neist kaks olid kivide otsa puruks jooksnud. Parandati ära.
1939. aastal oli Punaarmeele baaside lepinguga eraldatud paiknemiskohti Virtsu-Lihula piirkonnas, aga lennuvälja planeerimise kohta andmed puuduvad.
1953. aastast on maaeralduse kava lennuvälja piirkonnas, esialgu sooviti üle 10 ruutkilomeetri ja kaks liivakarjääri Karuse piirkonnas. Hilisem maaeraldus 1954. aastast sõjaväeosale nr 81400 oli väiksem, umbes seitse ruutkilomeetrit. Ehituseks läks 1950. aastate keskel, ette jäänud majapidamised likvideeriti. Tasandati 2,5 km pikkune murukattega maandumisrada ja selle kõrvale ruleerimisrada. Üks lennuk olevat prooviks maandunud ka. Mingeid teenindushooneid ei ehitatud. 1959. aasta aerofotol on lennurada ilusti näha ja see on täiesti äratuntav ka tänapäevastel aerofotodel. Lennuraja äärde on püstitatud Esivere tuulepark, selle äärde on laienenud Kurevere karjäär.
1969. aastal filmiti „Viimset reliikviat“, Pirita klooster oli ehitatud Kuke randa ja Esivere lennuväljal on tehtud Siimu küünlakoormaga kihutamise episood.
Helmut Polberg - Kui Virtsu põles ... (Virtsu 2016, lk 13, 20)
