Käntu (Teenuse) jälituslahing
Toimus Läänemaal Vigala vallas 15. oktoobril 1948 pärast seda, kui kahe metsavenna langemisega julgeoleku kätte sai nende suvelaagri asukoht teatavaks. Metsalaager piirati sõjaväeosa poolt ümber 15. oktoobril. Õnneks oli valve väljas ja metsavendadel õnnestus piiramisrõngast läbi murda ning täies koosseisus kokkulepitud kogunemispaika jõuda. Põgenike jälitamist jätkati läbi Looritsa ja Käntu metsade, kusjuures metsavendadel tuli ületada ohtlik metsasiht taluheinamaade ja riigimetsa vahel ning teetamm Läti ja Kastja külade vahel. Eriti tiheda kuulirahe alla satuti Käntu metsas, kus kaks metsavenda said tabamuse. A. Hatto on meenutanud seda järgmiselt: „Kui siis tihedas kuusemetsas sattusime kokku NKVD meestega, läks laskmine lahti. Meie tõmbusime tagasi, andsime märku laskmisega, kus asume, et saaksid lahkuläinud mehed koguneda. Kuid kahte meest ei tulnud. Tegime äkkrünnaku kohta, kuhu mehed jäid. Mulgi Eduard oli saanud kohe surma. Soosalu Mart elas veel, kuid raskelt haavatuna. Karelli Endel andis talle püstoli, millega ta oma elu lõpetas“. Lõpuks jõudsid metsavennad kohta, kus Teenuse jõgi ühineb Kasari jõega, „Rumm“ ujus üle jõe ja tõi ära vastaskalda Tõnnu talu juures oleva paadi. Nii õnnestus metsavendadel üle jõe pääseda, kuna aga sõdurid pika ninaga maha jäid, sest „Rumm“ tegi paadi sõidukõlbmatuks. Kättemaksuks süütasid jälitajad leekkuulidega Tõnne talu. Et lahingus kaks metsavenda surma said, see sai avalikuks alles kuu aega hiljem, kui naabertalu peremees Karl Pihhen, kes ühtlasi täitis Käntu metsakümniku ülesandeid, leidis puude alt kahe langenud metsavenna laibad.
Lahingust osa võtnud ja põgenema pääsenud metsavendi oli V. Pinni andmetel viis, nende seas ka üks naine (Elsa Mesner), A. Hatto andmetel oli neid rohkem, kindlasti Hatto ise, Mesner, Redlich, Karell, Laansoo ja Rumjantsev.
