Kirbla lahing (1941)
1941. aasta juulis jõudis sõda Eestisse: Saksa üksused hõivasid Pärnu ja liikusid kiiresti edasi Märjamaa suunas. 9. juulil jõudis Pärnust Lihulasse väike sakslaste üksus. Õhtupoolikul saabus Mihkli kaudu Kirblasse ja Kasari silla juurde sakslaste luurerühm koos mõnede metsavendadega. Punaarmee õhkis silla ja taandus.
Järgnevatel päevadel toimus aga ootamatu pööre - sakslaste pealetung Märjamaale löödi tagasi ja Punaarmee alustas vasturünnakut. 15. juulil alanud rünnakus üle Kasari osales lisaks piirivalve väeosale ka Läänemaa hävituspataljon, kokku ligi 900 meest. Vastas oli neil vaid sakslaste luurerühm (20 meest) ja halvasti relvastatud 40 eestlast-omakaitslast. Punaarmee ja hävituspataljonid vallutasid Kirbla ning jõudsid Lauknani. Öösel sooritas Omakaitse koos sakslastega (kokku umbes saja mehega) vasturünnaku ja lõi Punaarmee uuesti Kasari taha.
16. juulil sai Punaarmee lisajõude (kokku 1400–1500 meest) ja vallutas Kirbla ning 17. juulil ka Lihula. Kirbla ja Rannu külas põletati maha enam kui 30 talu hooned. Tegu oli küla tahtliku mahapõletamisega. Enamik Kirbla küla elanikke lahingute eest Pärnusse põgenenud. Maha olid jäänud vaid mõned vanurid.
Lihula ja Kirbla kant langes veel enam kui kuuks ajaks Punaarmee kätte. Jätkusid ka mõrvad.
Mati Mandel - Kurjuse aasta Lõuna-Läänemaal 1940-1941(Tallinn 2007, lk 112-118)