Virtsu (Puhtu) lennusadam

1916. aastal moodustati Balti laevastiku lennuväediviis, mis koosnes kahest lennuväebrigaadist. Kummagi lennuväebrigaadi jaoks ehitati kolm nn lennujaama ja kuus nn lennuposti. Brigaad koosnes kolmest lennuväedivisjonist (pataljonist) ja divisjon omakorda kolmest lennusalgast. Igas salgas oli kuus lennukit.

1917. a kevadel oli Petrogradi kaitsva merelennuväe kasutada terve tugipunktide ahel, mis koosnes angaaride, ladude ja laatsaretiga varustatud lennusadamaist (lennujaamadest) ning ajutiseks kasutuseks mõeldud abisadamaist (lennupostidest). Merelennuväebaasi ehk lennusadamat võis ära tunda kaldsest laudteest (slipist), mida mööda vesilennuk vette lasti või sealt kuivale tõmmati, et ta jälle suurde heinaküünitaolisse angaari vedada.

Eesti põhjarannikul oli 4 lennusadamat (Tallinna Miinisadamas, Pirital, Kundas ja Narva-Jõesuus). Muhu väina kindlustatud positsiooni lennusadamad olid Papissaares (Kihelkonna), Sõrves, Kuressaares, Ruhnus, Kõrgessaares, Haapsalus ja Virtsus. See kindlustuste liin pidi sulgema sissepääsu Liivi lahte. Neist suurima, Kihelkonnal paikneva lennujaama alluvuses olid 1917. aastal Kuressaare lennusadam (1 lennusalk, 6 lennukit), Sõrve lennusadam (2 lennusalka, 12 lennukit) ja Virtsu lennusadam (1 lennusalk - 6 lennukit). Haapsalu lennubaasile allusid Tahkuna ja Kõrgessaare lennujaam.

Virtsu lennusadam asus Puhtulaiul. Läänerannale ehitati laudadest slipp ja lennukikuurid, lennusalga meeskond elas Puhtu suvilates. 1917. aasta oktoobris põletasid taanduvad vene väed maha suvilad ja lennusadama hooned. Mingi kuur siiski säilis ka tervena, hiljem müüdi see äravedamiseks. Eesti Vabariigi ajal Puhtut ei kasutatud, merelennusalga maandumisala oli Virtsu sadama juures. Puhtus oli slipp praegusest bioloogiajaamast lääne pool rannas. Tänapäeval on selle asukoht looduses peaaegu märkamatu, kuid veel 1950. aastatel oli rannas näha muulide jäänuseid.

Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk - Aeg, mehed, lennukid (Tallinn 2001)

Ants Hein - Virtsu ja Puhtu. Pilk minevik (Puhtu ajalugu ja loodus. Estonia Maritima nr 8 2010)