Viktor Koerni VR II/3 mälestuskivi
Sakslaste poolt vallutatud Pärnus ja selle lähiümbruses üritas Eesti Vabariigi riigikorda taastada kolonel Viktor-Johannes Koern. Koern oli esimese vabariigi lõpuaegadel teenistuses Narva sõjaväeringkonna ülemana; okupeeritud Eestis ametist vabastatuna olevat ta valepassiga elanud Pärnus, seejärel aga peitis end põrandaalusena. Kuna koloneli kätte ei saadud, vahistati ta abikaasa Olga ja poeg Viktor; tütar Lydial õnnestus end varjata.
Kõrgema Eesti sõjaväelasena Pärnus allutas Koern endale loodavad Pärnu linna ja Pärnumaa Omakaitsed. Kuna Eesti Vabariigi seaduste järgi kuulub sõjategevuse piirkonnas kõrgem võim sealkandis opereeriva sõjaväeüksuse kõrgemale ülemusele, leidis Koern, et sedapuhku peab eestipoolne võim Pärnus ja selle ümbruses kuuluma talle. Ta nimetas end Eesti Vabariigi Valitsuse volinikuks ja tal õnnestus end sellisena esialgu ka maksma panna. Et saada ühendust viimase Eesti Vabariigi peaministri Jüri Uluotsaga, keda punased ei jõudnud arreteerida, üritas Koern sõita Tartusse. Kuid selgus, et Väike-Emajõe sild Võrtsjärvest lõunas on purustatud, Võrtsjärve põhjakallas oli aga jätkuvalt Punaarmee käes.
Koern pöördus tagasi ja ajas omi Pärnu asju. Kuid 19. juuli hommikul kutsuti ta koos linna ja maakonna politseiülema August Marksoni ning linnapea Artur Peetrega sakslasest linnakomandandi hauptman dr Floto jutule. Komandant teatas neile, et Lõuna-Eesti on Saksa sõjajõudude tegevuspiirkond ja kõrgem tsiviilvõim kuulub siin ainuüksi Wehrmachti juhtkonnale. Siin võivad tegutseda vaid kohalikud omavalitsused ja politsei, mitte aga mingi muu kõrgem võim. Sellega tunnistas dr Floto õiguspäraseks vaid linnapea ja politseiülema, kolonel Koerni ambitsioonid aga kuulutas ta õigustühiseks.
19. juulil 1941 sai kolonel Koern Audru lahingus surmavalt haavata. Ta maeti 20. juulil Pärnu alevi kalmistul Vabadussõja ausamba lähedale. Pärnu Omakaitse ülemaks määrati kolonel August Rattiste. Kuid ka talle ei istunud asjaajamine sakslastega ja 1942. aastal pani ta ameti maha.
19. juulil 1993 avati kolonel Koerni langemiskohas Audrus mälestuskivi.
Mati Strauss - Vabadussõja mälestusmärgid II (Keila 2005, lk 273)
