VS Punapargi lahing ja Voltveti ümbruse lahingud
Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel Punapargis peeti 23. detsembril 1918 ainuke lahing Eesti väeosade ja Saksa üksuste vahel. Tapluse eellugu ulatub 1918. a jõulukuu keskpaika, kui valgekaartlased taganesid Punaarmee eest Pihkva ümbrusest läbi Valga Ruhja poole. Samal ajal taganesid viimased Saksa väekolonnid Tartust läbi Viljandi Mõisaküla ja Voltveti suunas ning sõdurid röövisid külades. 6. jalaväepolgu ülem polkovnik Viktor Puskar saatis 17. detsembril Pärnust Mõisakülla jalaluurajate komando 50 meest, et nad jälgiksid sakslaste läbiminekut Voltvetist; kolm päeva hiljem järgnes ratsaluurajate komando 30 meest. Toomapäeval lahkus Viljandist Saksa väekolonn, et jõuda Voltveti ja Mazsalaca kaudu Riiga. 22. detsembril sõitis 23-meheline ratsaluurajate salk leitnant Jaan Pedaja juhtimisel Mõisaküla-Voltveti teel Voltveti jaama poole ja kohtus Riitsaare kandis sakslaste ratsasalgaga, kes võttis leitnandi kinni. Tema võitlejad sõitsid Mõisakülla ja kandsid juhtunust polguülemale ette. Too käskis minna jalaluurajate komandol Mõisakülast ja 1. roodul Pärnust Voltvetti, et Pedaja vabastada. Üksused sõitsid välja arvestusega, et jõuavad Voltvetisse 23. detsembril kell 11 ja nõudmised sakslastele esitab jalaluurajate ülem leitnant Verner Limberg.
23. detsembri hommikul kell 10 sõitis Mõisakülast kahes kaubavagunis välja 40 jalaluurajat, kes olid varustatud kahe raskekuulipildujaga. Mõni tund varem oli Pärnust hakanud liikuma alamleitnant Jaan Maide juhtimisel 1. rood, mis koosnes 128 mehest, kes olid samuti varustatud kahe raskekuulipildujaga. Jõudnud rongiga Punapargi saeveski kohale, märkasid jalaluurajad üle raudtee liikumas sakslaste kolonni. Vedurijuht ei saanud rongi pidama ja poolitas kolonni ülesõidukohast mõnikümmend meetrit Voltveti jaama poole. Leitnant Limberg ja lipnik Karl Kirschfeldt käskisid meestel vagunitesse jääda, sest tahtsid minna sakslastega läbirääkimisi pidama, kuid osa mehi hüppas rongilt maha ja võttis ehmunud sakslastelt ühe suurtüki ära. Üks sadulas istuv saksa ohvitser haaras revolvri ja sihtis lähenevat leitnanti. Samal hetkel tulistas reamees Jaan Lindau sedasama ohvitseri, too sai pihta ja kukkus hobuselt. Seejärel haarasid saksa ratsanikud relvade järele, eestlased avasid vastutuleja veeretasid kohale kuulipilduja. Saekaatri juures varjas ennast kümmekond kohalikku kaitseliitlast, kes enne jalaluurajate komando kohalejõudmist olid asunud sakslasi varitsema. Sakslased avasid rongi suunas suurtükitule. Leitnant Limberg mõistis olukorra lootusetust ja käskis meestel vagunitesse taganeda ning rongil Voltveti jaama poole sõita. Sakslased olid jõudnud aga osa mehi sisse piirata ja kümme Eesti sõdurit langes. Reamees Rootsi päästis kavalus: ta peitis püssi hange, hakkas lauavabriku juures puid riita laduma ja seletas vigases saksa keeles, et on saeveski tööline; tema juttu kinnitas saeveski meistri naine. Punapargist taganevad jalaluurajad kohtusid rongiga Voltveti jaamas, paar kilomeetrit tapluskohast eemal, ja sõitsid Mõisakülla, kuhu jõudis Pärnust ka 1. rood. Sakslased kaotasid poolsada meest, hukkunud matsid nad Mazsalaca kalmistule Lätis. Pedaja viisid sakslased Riiga, sealt pääses vapper võitleja põgenema, kuid sattus Mõisakülas enamlaste kätte. Valga vabastamise järel leiti tema laip sealt.
Punapargi lahingus hukkunutele 1934. a püstitatud mälestusmärgil on Vabadusristi kujutis ja lihtne sõnum: „Julgus pärib võidu“. Mälestuskivi lõhuti 1950. 1988. a mälestuskivi seati kildudest kokku. Ühest suuremast killust sai alus nimetahvlile. Mälestuskivi taasavamine oli 15. oktoobril 1988.
Voltveti ümbruse lahingud:
Ruhja–Mõisaküla suunal tungis 1918.aasta detsembri lõpus peale punaväe 9. Novgorodi polk, u 400 tääki. 27. detsembri hilisõhtul jättis Eesti 6. polgu I pataljon (ülem alamkapten K. Tallo) Mõisaküla maha ja asus kaitsele Punapargi saeveski ja Voltveti (Tihemetsa) mõisa juurde. Siinsamas oli alles nelja päeva eest peetud verine lahing evakueeruvate sakslastega. Punavägi liikus edasi aeglaselt. Vahepeal sai alamkapten Tallo Pärnust täienduseks kaks roodu. Punapargis oli kaitsel polgu jalaluurajate komando koos kuulipildujarühmaga. 30. detsembri õhtul ründas neid raudtee poolt punaväe roodusuurune ahelik. Punaste surve all taandus enamik jalaluurajaid ja kaitsele jäi vaid seitse meest eesotsas lipnik Osvald Mitiga. Neil õnnestus punaste pealetung seisma panna, kuid pärast ainsa kergekuulipilduja rikkiminekut taandusid nemadki öist ümberhaaramist kartes Voltveti jaama. Punased arvasid omakorda, et eestlased püüavad neid ümber haarata, sest tiivalt kostis paar püssipauku. Punaste ahelik põgenes ja tõmbas kaasa enda järel liikunud suurema üksuse. Pärast seda loobusid punased aktiivsest tegevusest raudtee suunal, kuid üritasid peale tulla Voltveti mõisa juures. 31. detsembril 1918 ja 2. jaanuaril 1919 löödi nende ratsasalga kallaletungid mõisale tagasi
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 537)
