Kilingi-Nõmme ülevõtmine 3.07.1941
Kilingi-Nõmme oli Lõuna-Pärnumaa oluline liiklussõlm Pärnu - Viljandi maantee ääres Pärnu - Mõisaküla kitsarööpmelisel raudteeliinil, Pärnust 38 km kaugusel. Linnas oli umbes 1500 elanikku.
Kaitseliitlased ja teised eestimeelsed mehed olid partisanivõitluseks Kilingi-Nõmmel valmistunud juba enne küüditamist: peeti omavahel sidet ja loodeti sõja peale. Kaitseliidu likvideerimisel õnnestus mõned vintpüssid kõrvale poetada. Nii jäi Kaitseliidu Saarde malevkonna 2. kompaniil põranda alla 2 vene ja 8 inglise vintpüssi ning umbes 7000 padrunit. Relvad ja laskemoon peideti nõnda, et need tarbe korral oleks käepärast võtta - enamlaste võimu pikemat püsimist Eestis ei usutud.
Küüditamine oli häireks põranda all tegutsevatele rahvuslastele. Kui algas sõda, hangiti ja korrastati oma väheseid relvi, otsiti laskemoona ja valmistati käsigranaate. Relvade parandamisel saadi tõhusat abi Saarde Põllumajandustööstuse remonditöökojast, kus töötas eestimeelne rahvas. Algas aktiivne tegutsemine ja vastupanuvõitluse organiseerimine. Suust-suhu õhutati mehi hoiduma kõrvale mobilisatsioonist ja jätma täitmata rekvireerimiskäsud.
Kilingi-Nõmme vastupanuliikumise juhtideks ja enamlastevastase võitluse organiseerijateks olid Saarde pastor lipnik Johann Ekbaum (Juhan Eckbaum), Põllumajandustööstuse lukusepa- ja mehaanika-töökoja juhataja, Veski talu peremees, Kaitseliidu Saarde malevkonna 2. kompanii relvurpealik Hermann Jugasaar, tööstuse tehniline juhataja Nikolai Järvsaar, käitisekomitee eestimeelne esimees Aleksander Tamm, kohalik miilitsamees Ottomar Kaas jt. Neil oli side Pati-Kalita metsavendade suurema rühmitusega ja teiste Kilingi-Nõmme ümbruses pesitsevate metsavendade salkadega. Vastupanuliikumise keskmeks sai Saarde Põllumajandustööstus. Metsavendadele hankisid relvi vabriku käitisekomitee esimees ja miilits, kes olid punaste silmis ustavad tegelased. Iga relv, mis punastel oli laokile jäänud, rändas Saarde Põllumajandustööstuses rajatud metsavendade põrandaalusesse keskusesse.
Alates 25. juunist oli metsavendade alaline relvastatud valve esialgu Veski talus ja hiljem ka Saarde Põllumajandustööstuses. Relvad ja laskemoon veeti laiali tööstuse autoga ja jagati välja ustavatele meestele. Selle auto sõitudes ei osanud enamlased näha midagi kahtlast. Juba enne 1. juulit oli loodud üksikute metsavendade gruppide vahel väljaspool ametlikku telefonikeskjaama sideühendust omavaheline telefoniside. Vajadusel võisid need grupid osutada üksteisele kohest abi. Meeste kiireks kohaletoimetamiseks oli valmis vaadatud autod. Side oli ka naabervaldade metsavendadega. Peeti vajalikuks võtta enamlastelt võim üle siis, kui sakslased on tulekul. Nii oli kokku lepitud Tali valla meestega, et alguse võimu ülevõtmisel teevad nemad. Kilingi-Nõmme partisanidel oli plaan häda korral taganeda Tali valda, kus oli kõige julgem: Läti piir ja põhja poole rühkivad sakslased olid lähedal.
Neljapäeval, 3. juulil oli Kilingi-Nõmmel sombune ja soe suvepäev. Ametiasutused olid avatud, ettevõtted töötasid. Ka kohalikud võimumehed tundsid ennast enam-vähem kindlalt, kuigi oli antud korraldus valmistuda oma perekondi evakueerima, ja teele Pärnusse tuli asuda juba õhtul. Nii käis hommikust peale kommunistide peredes närviline tegevus - pakiti kiirustades oma varanatukest ja valmistati asuma pikale teele - põgenema sõja jalust Venemaale. Võimu ülevõtmisele just 3. juulil tõukas punaste tegelaste perekondade evakueerimiskäsk. Kardeti, et kui perekonnad on ära saadetud, siis võivad ka võimumehed ise iga silmapilk karistamatult kaduda ja pääseda vastutusest rahva vastu toimepandud kuritegude eest. Saadi teada, et täitevkomiteelased on läinud Pärnu relvade järele. Seetõttu oli vaja tegutseda kiiresti, et enamlastest ette jõuda ja võtta võim üle enne kui relvad kohalikele enamlastele kätte jagatakse. Kardeti ka öördamist ja vastupanuliikumise tegelaste arreteerimist.
3. juulil kuulati ärapeidetud raadio kaudu Soome eestikeelset saadet, milles öeldi, et saksa väed on juba Eesti piiril. Samal päeval kell 11.15 saabus Talilt teade võimu ülevõtmisest ning et kohalike kommunistide perekonnad on põgenemas. Ja kui luure kaudu oli veel kindlaks tehtud, et Pärnu tee kaudu pole karta lähenevaid suuremaid vene väesalku, siis otsustati välja astuda võimalikult kiiresti.
Et Kilingi-Nõmmest vooris aegajalt läbi rohkesti punaväge, oli tarvis teada saada, kas on oodata lähema paari tunni jooksul uute vene väeosade tulekut. Selleks sõitis Hermann Jugasaar mootorrattal paarkümmend kilomeetrit Pärnu poole. Sealtpoolt tulnud autojuhilt saadi teada, et Pärnust peale on õhk puhas. Otsekohe teatas H. Jugasaar sellest telefoni teel koju. Ta pidas vajalikuks, et talus pesitsenud metsavennad sõidaksid otsekohe talu lähedale võssa peidetud autol täies relvis Kilingi-Nõmmele tööstuse juurde. Liisk oli langenud.
Kell 19.30 (teistel andmetel umbes kell 18) anti kokkuleppe kohaselt vabrikuvilega väljaastumiseks kokkulepitud märguanne. Vabrikuvile huilgas läbilõikavalt - üks lühikene katkendlik vile järgnes teisele. Kõik, kes olid asjasse pühendatud, pidid haarama relva. Partisanide käskjalad, noored poisid sibasid jooksul või kihutasid jalgratastega linnas ringi. Majast majja anti asjaosalistele edasi kutse: aeg on küps! Saarde Põllumajandustööstuse õuest sõitsid autol linna täitevkomiteed üle võtma ja täitevkomiteelasi vangistama viis meest.
Ühel metsavennal oli kaasas vintpüss, teistel hõlma all püstol või revolver. Auto peatus linna täitevkomitee ees. Täitevkomitees oli parajasti kümmekond inimest. Neist trügiti läbi, võeti kõigepealt telefon oma kontrolli alla ja käsutati kõigil käed üles. Täitevkomitee ülevõtmine läks libedasti. Punane linnapea - Kilingi-Nõmme linna Täitevkomitee esimees Eduard-Aleksander Voll ja teised kohalikud tegelased ei aimanudki evakueerumistuhinas, et nende võim on otsa saamas. See kõik tuli neile niivõrd äkki ja ootamatult, et nad jahmunult ja kuulekalt alistusid: nad ei märganudki enne midagi, kui olid juba vangistatud. Täitevkomitee esimees E.-A. Voll sai veel mahti ehmatada: Nonoh, mis siis nüüd lahti on? Samas pöördus ta erariides miilitsamehe poole, teadmata, et tegu on partisaniga: Tõmba nad maha! Tema nina alla suruti relv ja võeti vahi alla. Saanud aru, et olukord on lootusetu, hakkas äsjane võimumees nutma ja paluma, et teda maha ei lastaks. Talle öeldi: Küll selle otsustavad teised mehed! Kinnivõetud enamlastest oli kõige külmavereliseni Kilingi-Nõmme aktiivne kommunist notar Hermann Kasera. Ta naeris kinnivõtjatele näkku: Kaua te, poisikesed, mängite?! Vange asus valvama endine miilitsamees revolvriga. Üks mässumees asus maja uksel valvepostile. See oli märgiks, et täitevkomiteed enam ei ole.
Arreteeritud täitevkomiteelased toimetati vabriku äsjavalminud linakuivatamise ruumi (hiljem põletasid enamlased selle maha). Seni tühjalt seisnud ruum oli nagu loodud punaste arestikambriks.
Lihtsamaks tegi ülejäänud kohalike kommunistlike tegelaste arreteerimise see, et 13-liikmeline salk evakueeritavaid sõitis võimu ülevõtmise ajal ühes oma kraaminatukesega täitevkomitee ette. Nii jooksis osa Kilingi-Nõmme kommuniste ise otse metsavendadele sülle. Neil käsutati käed üles. Kinnivõetud enamlased sõidutati sama autoga arestikambrisse. Ka ülejäänud kommunistlike tegelaste arreteerimine käis ilma vahejuhtumiteta. Selleks oli juba varem koostatud nimekiri. Linnas vurasid ringi metsavendade autod. Peatuti ühe või teise maja ees ja nabiti kinni kohalikke kommuniste. Õhtuks oli vangistatud pea kõik kohalikud enam silmapaistnud punased. Ainult kahte nendest ei läinu korda tabada. Kokku arreteeriti 25 kohalikku enamlast.
Kilingi-Nõmmel ja Saarde vallas toimus võimu ülevõtmine üheaegselt, kuna valla keskus asus linnas.
Metsavennad võtsid üle linna telefonikeskjaama. Anti korraldus lülitada välja kõik kohalikud telefoniühendused peale täitevkomitee ja põllumajandustööstuse telefoni. Siis võeti üle raudteejaam.
Nüüd istusid metsavennad täitevkomitees ja mängisid telefoni teel täitevkomiteed. Ülevõetud täitevkomitees helises telefon. Kõneles Pärnu. Sealt päriti, kuidas on lood evakueeritavatega. Telefoni juurde kutsuti täitevkomitee vangistatud esimees E.-A. Voll ja tal lasti vastata, et kõik evakueeritavad lahkusid juba kell 19.30.
3. juuli õhtul asuti moodustama kohalikku omavalitsust. Kilingi-Nõmme linnavanemaks sai Kaitseliidu Saarde malevkonna spordipealik lipnik Helmut Nirk. Ta oli üks esimesi omavalitsuse juhte Eestis, kes pärast enamlastelt võimu ülevõtmist asus oma endisele ametikohale.
Kilingi-Nõmme täitevkomitee ülevõtmisel osalenud partisan seletab: „Nii saabus 3. juuli õhtupoolik, mil viibisin kodus. Vähe enne kella kuut üllatas mind pikk vile Kilingi-Nõmme puutööstusest, mis oli kohapeal suuremaid ettevõtteid. Kuna see paistis ebatavalisena ja otsekui mingi märguandena, siis ruttasin akna juurde vaatama, mis väljas sünnib. Sealt nägin, kuidas tööstuse poolt liikus salkadena mehi üle laadaplatsi kohaliku täitevkomitee maja poole. Nende eesotsas astus mulle tuntud tööline, kes oli veendunud kommunistide vastane, mispärast otsustasin nendega kaasa minna. Tõmbasin kähku kuue selga ja ruttasin neile järele. Kui jõudsin täitevkomitee maja juurde, oli see tehase tööliste poolt juba vallutatud ning nad jagasid parajasti omavahel sealt leitud relvi. Ka mulle anti kohe kätte laetud revolver. Maja ees asus samal ajal paar kohapealt rekvireeritud veoautot, milledes asusid mitmed tuntud kohalikud punategelased oma perekondadega ja pakkidega, valmis evakueerimiseks Nõukogude Liitu. Nad peeti tööliste poolt kinni. Ruttasin nüüd puutööstusesse, mis kujunes kohapeal vastupanu keskuseks. Tööstushoonesse ilmus peagi ka major Paul Lilleleht, kes asus kohe metsavendade organiseerimisele. Mina sain korralduse minna täitevkomitee majja. Vahepeal oli sinna ilmunud relvastatud metsavendi ja neid tuli veel järjest juurde, sest teade Kilingi-Nõmme vallutamisest oli levinud ümbruskonnas kulutulena. Kuna metsavendadel aga täitevkomitee maja juures erilist tegevust polnud, lahkusid nad sealt jälle, et minna tööstushoone juurde korraldusi saama. Nii jäin lõpuks üksi täitevkomitee majja „metsavendade võimu” teostajaks. Kohal oli ka vene okupatsioonivõimude poolt täitevkomitee esimeheks määratud kohalik lihttööline Eduard-Aleksander Voll ning ametnikud - kaks nooremat neiut ja noor poiss, kes täitis täitevkomitee käskjala ülesandeid. Voll viibis oma kabinetis, kus istus kord laua taha, kord tõusis jälle üles ja tammus rahutult ringi. Teised kolm asusid suures üldruumis. Mina seisin nende ruumide vahel asuval uksel, revolver käeulatuses ja jäin ootama, mis edasi sünnib. Vähese aja pärast leidis aset päris põnev sündmus. Nimelt märkasin läbi akna tänavale vaadates, kuidas parajasti sõitis mööda veoauto hambuni relvastatud punaväelastega. Nad tulid Mõisaküla poolt ja olid teel Pärnu suunas. Nagu on meelde jäänud, mõned neist koguni viipasid meie poole, ilmselt kindlas teadmises, et kohapeal on kõik korras ja oma mehed võimul. Sellele autole järgnes veel teine samasuguse koormaga. See tegi mind muidugi rahutuks ja kahtlemata taipas seda ka Voll, kes istus sel ajal otse akna all. Ta siiski midagi ette ei võtnud, et möödasõitjate tähelepanu endale tõmmata. Hiljem asja kaaludes jäi mulle teadmine, et ta pidi olema küll tugevasti häiritud eelnevast sündmusest, et ei taibanud mööduvailt punasõdureilt abi otsida. See oleks olnud äärmiselt lihtne, tal oleks tarvitsenud kas või aken sisse lüüa ja kõik oleks kahtlemata kujunenud teisiti. Kuid seda ta ei teinud, ainult märkis mulle: „Ma arvan, et hakkasite vist liiga vara peale...” ja osutas kuidagi pöidlaga üle õla möödasõitnud punasõdurite suunas. Näol oli tal seejuures irooniline muie. Mind häiris tema üleolev käitumine ja püüdes säilitada oma peremehelikku seisundit, tähendasin talle kindlalt vastu: „Ei, see oli siiski kõige õigem aeg. ” Nii lõppeski see vahejuhtum õnnelikult, mille pinget on raske sõnadega edasi anda. Siis helises telefon Volli ees laual. Käskisin tal vastata, kuid juhul, kui ta peaks katsuma mingit märku anda kohal valitsevast olukorrast, saab ta kohe kuuli. Ta võttiski telefonitoru ja rääkis täiesti mõistlikult, ilma millelegi viitamata. Kõne oli Pärnu maakonna täitevkomiteest ja tegemist oli heinte rekvireerimise korraldusega. Vähe hiljem tulid töölised tööstusest ja viisid Volli minema. Hiljem kuulsin, et ta oli saadetud Tali valda, kus metsavendadest koosnev kohus oli ta kohta teinud surmaotsuse ja selle ka täide saatnud. Kuigi vahepeal oli saabunud õhtu ja tööaeg läbi, jäid ametnikud siiski kohale. Nad ise minema ei kippunud ja mina neile kojuminemiseks ka korraldust ei teinud. Vahepeal olid mõned telefonikõned, millele vastas naisametnik ja need käisid vaid jooksvate küsimuste kohta. Siis aga kella 8 paiku õhtul algasid kaugkõned Mõisakülaga, millele vastasin ise. Kas need olid sealsest parteikeskusest või miilitsast, seda ei tea. Ilma mingi sissejuhatuseta küsis hääl telefonis:„Kas autod on juba välja sõitnud?” „Jah, autod on välja sõitnud.” „Nad pole veel kohale jõudnud.” „Küll jõuavad.“ Lõpp. Vähe aja pärast uuesti: „Kas autod on ikka välja sõitnud?“ „Jah, on.“ „Kuhu on nad siis jäänud?“ „Ei tea, kuid iga hetk peaksid seal olema.“ Lõpp. Siis vähe aja pärast uus kõne: „Kas autod on ikka välja sõitnud?“ „On küll.” „Kas täitevkomitee ei saa ametnikku välja saata kontrollimiseks, kas autod on ikka välja sõitnud ja kuhu nad on jäänud?“ „Jah, korraldus selleks on juba tehtud.” Lõpp. Nii kordus see kogu öö, arvatavasti kuus, seitse korda. Järgmisel varahommikul kella 5 paiku teatati Mõisakülast uuesti, et nemad ei saa enam oodata Kilingi-Nõmme autode kohalejõudmist ja saadavad rongi teele. Nagunii olevat nad rongi asjata kinni pidanud juba mitu tundi. Viimaste kõnede juures päriti ka, kas telefoni juures on täitevkomitee valveametnik ja kui sellele vastasin jaatavalt, jäädi seal rahule. Kes sealt rääkis, seda ma uurima ei hakanud. Igal juhul paistis, et Mõisakülas valitses arvamine, et Kilingi-Nõmmel on kõik vana viisi ja see oli kõige olulisem. Võib ka märkida, et kogu selle öö ei saanud meie täitevkomitees silmagi kinni ja kui hakkas hommik koitma, läksime kõik neljakesi uuele päevale vastu täiesti magamata. Aegsasti hommikul algasid kaugekõned Pärnust. Sealt anti mitmesuguseid korraldusi ja sageli küsiti ka täitevkomitee esimeest Volli. Käskisin naisametnikul vastata, et täitevkomitee esimees pole veel kohale jõudnud ja kus ta peaks viibima, selle kohta puuduvad teated. Siis oli kõne Abja vallamajast. Küsiti, kas meil on teateid nende autode kohta, mis on Pärnust meie poole välja sõitnud. Vastasin, et autode kohta puuduvad igasugused teated ja märkisin juurde, et Kilingi-Nõmmel on täiesti vaikne ja rahulik. Vähe hiljem kaugkõne Mõisakülast. Küsiti samuti, kas meil on juba näha olnud neid veoautosid, mis on Pärnust välja sõitnud. Vastasin jällegi, et pole neist midagi kuulda. Mind hakkas asi huvitama, mispärast küsisin omalt poolt vastu - mis autod need siis on? Hääl telefonis imestas: „Noh, kas teie ei teagi, eks miilitsameestega ikka...” ja kõnetoru pandi hargile. See oli 4. juulil kella 1 paiku päeval. Kõik saadud teated saatsin virgatsiga metsavendade staapi, mis oli rajatud tuletõrjehoonesse.“
Vastu hommikut nõuti Pärnust kurjalt ja närviliselt: kuhu on jäänud Kilingi-Nõmmest välja sõitma pidanud evakueeritavad? Ka mitmed mujalt evakueeritavad polevat kohale jõudnud. Täitevkomiteest vastati, et Kilingi-Nõmmel ei teata selle kohta midagi.
Vahepeal saadeti kutse Pati-Kalita ja teistele ümbruskonna metsavendade salkadele tulla kohe ja relvis Kilingi-Nõmmele. Loodi side kohalike Kaitseliidu pealikutega.
3. juuli õhtul oli üle võetud ka Tihemetsa valla täitevkomitee. Sealt saadud relvad ja laskemoon jagati Tihemetsa Metsatehnikumi õppuritele. Major P.-A. Lillelehe eestvõttel asuti formeerima metsakooli õpilastest võitlussalka. Hilisõhtul oli Kilingi-Nõmmel metsavendade juhtide nõupidamine. Oli selge, et võimuvahetust Kilingi-Nõmmes ei ole võimalik kaua varjata ja sellest saadakse Pärnus peatselt teada, ja siis tulevad Pärnust enamlased Kilingi-Nõmmele korda looma. Nõupidamisel otsustati, et metsavennad peavad olema valmis punase karistussalga tagasitõrjumiseks. Selleks tuleb koondada Kilingi-Nõmmele kõik ümbruskonna metsavennad ja moodustada partisanide lahinguüksus. Lahinguhimulisi mehi oli küllaga, kuid nappis relvi ja laskemoona. Hommikuks jõuti linna koondada üle poolesaja mehe, enamikul jahipüssid, väikesekaliibrilised vintpüssid ja püstolid-revolvrid. Vähestel oli vintpüss. Püüti luua telefoni teel sidet ka piirivalve Mõisaküla eestimeelse rajooniülema kapten Villem Baidiga, kuid see ei õnnestunud. Usuti Soome raadioteateid sellest, et Saksa väed on jõudnud Eesti piirile ja abi on lähedal.
