1941. a Suvesõda. Liivamäe lahingu mälestusrist
3. juulil 1941 kukutasid kohalikud metsavennad Kilingi-Nõmmes Nõukogude võimu. Väheste relvadega varustatud grupp vallutas linnavalitsuse, postkontori ja raudteejaama. Kuigi võimu ülevõtmist Kilingi-Nõmmes suudeti algul Pärnu punaste võimumeeste eest hoida saladuses, vastates telefoni teel tehtud järelepärimistele, et „kõik on korras“, said need olukorrast ikkagi teada ja 4. juulil saadeti Pärnust Kilingi-Nõmmet tagasi vallutama hävituspataljoni umbes 150-meheline hästirelvastatud üksus.
Ründajatele astus vastu umbes 70-80 mehest koosnev vastupanusalk major Paul-August Lillelehe juhtimisel. Abiks olid mitmed reservohvitserid ja Kaitseliidu juhid. Mehed paigutati linna lääneservale Liivamäe piirkonda mõlemale poole Pärnu maanteed. Kaitsjate relvad olid põhiliselt jahipüssid ja püstolid, vintpüsse oli vähe ja needki olid vanad. Hävituspataljoni kolonni liikumisest anti Kilingi-Nõmmele teada Surjust ja Lodja ümbrusest.
Hävituspataljoni kolonni transpordivahendite kohta on mitmeid andmeid, samuti ka lahingu algusaja kohta. Toetume siinkohal Herbert Lindmäe põhjalikku teose „Suvesõda Pärnumaal 1941” andmetele.
Lahing toimus 4. juulil 1941. Kell 18 paiku lähenes Pärnu poolt kuus veoautot, kaks sõiduautot ja mõned mootorrattad. mis olid täis hävituspataljoni mehi. Major Lilleleht lasi neil sõita oma üksuse vasakule tiivale ja andis siis käsu avada tuli. Kuigi hävituspataljoni mehed ei pääsenud masinatest kohe välja ja nende neli kergekuulipildujat jäidki autodesse, oli hävituspataljonlaste tulejõud siiski tugevas ülekaalus, kuna nende relvad olid vintpüssid ja püstolkuulipildujad.
Lahing vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja 17-meheline piirivalvurite rühm Mõisaküla ja Jäärja kordonist kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljonlased löödi tagasi.
Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder, haavata sai kaheksa meest. Hävituspataljonlaste kaotused olid 68 langenut, 16 haavatut ja 10 vangistatut. Põgenedes jätsid nad maha kaks kergekuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona. Võidu üks põhjuseid oli kindlasti Kilingi-Nõmme kaitsjate tugevam võitlusmoraal ja Kaitseliidu taustaga väljaõpe. Tuleb arvestada ka asjaolu, et Pärnust lähetatud hävituspataljonlased olid väljaõppeta. Nende seas oli ka mobiliseeritud koolipoisse.
Lahingu juht Paul-August Lilleleht
Paul Lilleleht oli 1941. aasta suvel metsavendade, kaitseliitlaste ja Eesti armee järelejäänud sõjameeste mitteformaalne liider selles Lõuna-Eesti piirkonnas. Lahingus haavatasaamise järgselt õnnestus tal pääseda karistussalga käest: Kilingi-Nõmme Haiglas viibinud major Paul Lillelehel õnnestus venelastele vene keeles selgeks teha, et on lihttööline ja sai lahingus juhuslikult pihta juhuslikust kuulist. Jutt oli veenev ja venelased jäid uskuma. Voodi all oli aga EW ohvitseri munder! Öösel õnnestus mehel teise mehe abiga põgeneda Jäärjasse.
1941. aasta sügisest oli Paul Lilleleht Omakaitse Pärnumaa maleva ülem. 1944. aastal määrati Paul Lilleleht veebruaris 1944 formeeritud 3. Eesti Piirikaitserügemendi ülema abiks. 6. Eesti Piirikaitserügement formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmes, selle ülemaks määrati Paul Lilleleht. Rügement saadeti algul Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli algul viidi rügement Pihkva rindele. Paar nädalat hiljem viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele, Permisküla alla. Permisküla saar asub Narva jõe keskel, umbes paarkümmend kilomeetrit Peipsi järvest põhja suunas. Rügemendi II pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. augustil vallutasid Punaarmee üksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.
Septembris ülendati Lillelelht kolonelleitnandiks. Narva rindelt taandudes andis Lilleleht oma rügemendile käsu valguda Alutaguse metsadesse ja alustada väiksemate gruppidena liikumist lääne suunas. Paul Lilleleht jõudis mööda metsi liikudes oktoobriks Pärnumaal Saarde valda ja varjus varjama oma onupoja Johannes Lillelehele kuuluvas Männa talus. Sealt asus ta peagi ümber otse üle piiri Lätis asuvasse Väike-Olli tallu, mis kuulus tema tädipojale Villem Saarele. Talu asus suurematest teedest eemal. Tema varjumispaikadeks olid suvel küünid ja lakapealsed, talvel ööbis ta laudas või tallis lehma- või hobusesõimes, mõnikord ka toas. Suvel abistas ta pererahvast talutöödel. Konspiratsiooni eesmärgil kandis ta pikki juukseid ja naisteriideid.
Paul Lilleleht vahistati 28. veebruaril 1950 Lätis Tiirika talus ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse koos kodanikeõiguste kaotamisega viieks aastaks. Viibis vangilaagris Irkutski oblastis. Alatoitlusest ja raskest tööst tingituna haigestus ta düstroofiasse ja skorbuuti. 3. märtsil 1955 vabastas Irkutski oblastikohus ta karistuse kandmisest täieliku invaliidistumise tõttu. Ta saadeti Bratski laagrisse edasisaatmiseks asumisele Krasnojarski krais. Kransojarski raudteejaamas keeldus Lilleleht koos teiste laagrist vabanenute ja asumisele määratutega rongile asumaast. Ta toodi tagasi Bratski laagrisse ja paigutati vangilaagri haiglasse. Peagi viidi ta üle Bratski linnahaiglasse, kus suri 11. augustil 1955. Lilleleht on maetud Bratski linna kalmistule.
