Pärnu (Sauga) lennuväli

Sauga sõjaväelennuvälja hakati rajama juba 1930. aastate lõpul Eesti kaitseväe kava pärast luua kogu riiki kattev lennuväljade võrgustik. Valmis jõuti ehitada murukattega maandumisrada. 1941. aastal toodi Pärnusse Nõukogude sõjalennukid, Tupolevi pommitajad. Sama aasta septembrist oktoobrini baseerusid Saugas Saksa kahemootorised Messerschmitti hävitajad. Suurema osa sõjaajast seisis lennuväli kasutuseta, kuni 1944. aastal toodi sinna Liibavist Saksa mereluure lennuüksus. Sõja lõpul ja pärast seda oli õhujõudude lennuväljana mõnda aega kasutusel Pärnu lõunapoolne mereäärne karjamaa (Mai elurajoon), samal ajal kui Sauga lennuväli oli allutatud Balti laevastiku merelennuväele. 1961. aastal sai lennuvälja haldajaks meremeeste asemel õhukaitsevägi. Pärnu sõjaväelennuväljal asus 655. õhukaitse hävituslennuväepolk (s/o 40361). Formeeriti 1952. a Leningradi oblastis, 1952. a asus Tapal, 1961 baseerus ümber Pärnu lennuväljale, kus varem oli merelennuväepolk. 1985–1986 osales polk sõjategevuses Afganistanis, baseerudes Bagrami ja Šindandi lennuväljadel.

14. õhukaitsediviisi hävituslennuväe koosseisus oli (1989–92) 3 lennuväepolku, 4 lennuvälja (Haapsalu, Pärnu, Tapa, Rutja); 104 lennukit MiG-23.

Luftwaffe rünnak Pärnu lennuväljale 7.07.1941 (Herbert Lindmäe. Suvesõda Pärnumaal, 2006, lk 184-186): „7. juulil pommitasid Saksa lennukid Sauga lennuvälja. Oli haruldaselt ilus suveilm. Tööjärg kraavikaevamisel oli jõudnud Kärbu jõe äärde. Hommikul sumises nagu eelnenud päevadelgi taeva all Saksa luurelennuk. Mõni tund hiljem oli aga mootorimüra kõvem kui kunagi varem: mere poolt tulid Saksa pommituslennukid Sauga lennuvälja kohale. Lennukid tegid mõned tiirud ja juba langesid esimesed pommid. Algas maapealne põrgu: Vene õhutõrjesuurtükid tulistasid mis jaksasid, neile seltsisid õhutõrjekuulipildujad. Õhutõrjemürsud lõhkesid alati just seal, kus alles hetk tagasi oli olnud Saksa lennuk. Paar Vene hävitajat tõusid õhku, saatsid Saksa lennukeid aupaklikus kauguses tiirutades ja pilverüngastesse märki lastes. Saksa pommid tabasid lennuvälja uskumatu täpsusega, sealt kerkisid suured suitsu-, tule- ja mullasambad. Kraavikaevajad jooksid alul varju, kartes peaasjalikult õhutõrjesuurtüki mürsukilde. Tihe kraavikaevajate jõuk palistas karjamaa serva - jälgiti haruldast ja seninägematut vaatemängu. Üksnes mõni arem otsis varju kaevisest. Mõnigi uudistajatest nosis sellal lõunaleiba. Lennuväljaehitiste juurest kerkis paksu musta suitsu. Bensiinid ja õlid lähevad! arvati rahva hulgast. Punaväelased avasid lennukitele vastkaevatud kraavist püssitule. Tulistati kogupaukudega. Inimesed olid paanikas: kardeti, et kui lennukilt märgatakse tulistamist, rünnatakse ka neid. Raputati rusikaid ja karjuti püssimeestele eesti ja vene keeles sõimusõnu, et lõpeks see rumal püssituli, millest pole mingit kasu! Saksa lennukid ei pannud seda ohutut tulevärki tähelegi.

Kuidagi töötati veel õhtuni ja püüti siis tasahilju jalga lasta. Paljud kadusid juba varem: võeti eeskuju nendest seltsimeestest, kes oma sõnul ruttasid linna „olukorda selgitama“.

Saksa pommituslennukid tegid Pärnu lennuväljal põhjaliku hävitustöö.

Lennuvälja pommitamist pealtnäinud ja selle üle elanud Pärnumaa telefonivõrgu töötaja jutustab: „Riketebüroole teatati, et lennuvälja ühendus on rikkes ja meile tehti korraldus viivitamata välja sõita ning rike kõrvaldada. Enne kui jõudsime oma alati väljasõiduvalmis ratastele hüpata, anti linnas õhuhäire, mis takistas veidi meie väljasõitu. Kui jõudsime linnast välja Sauga mõisa viivale maanteele, nägime, et paks suitsusammas, mis oli nähtav linnagi - tõusis lennuväljalt. Nähtavasti põles mingi õlitank. Veidi eemal sellest põles suur transportlennuk. Lennuväljal valitses suur närvilikkus. Sakslased olid teinud mitu head tabamust. Meie ülesanne ei võimaldanud meil palju ringi vaadata. Oli vaja leida rike ja see kõrvaldada. Kaaslane sidus parajasti alla ronimisraudu ja valmistus posti otsa ronima, kui mere poolt kostis jälle lennukimürinat. Ja juba raksatas selja taga, paisates mingist linnaservas asuvast ehitusest üles puid, kive, mulda, suitsu. Kaaslane löödi nagu välgust posti otsast maha. „Heida pikali!” soovitasin. „Kui see hakkab uuesti lennuvälja nuhtlema, siis oleme küll ilusa koha omale välja otsinud!” Saanud vaevalt seda öelda, kui raksas pomm paarkümmend sammu meist eemal maasse. Õnneks olime jõudnud veidi sügavamasse kraavi kobida, kuhu meile kive ja mulda selga sadas. Nüüd tiirutas lennuk juba lennuvälja kohal, kust talle avati tugev tõrjetuli, peamiselt kuulipildujatest. Näis aga, et lennukiltki tulis tati kõigi pardarelvadega, sest ragin oli kõva. Sekka käis üksikuid pommiraksatusi. Nägime kuidas äkki üks suur pommilennuk hakkas maas liikuma, kavatsedes nähtavasti tõusta. Sakslane lähenes jälle tiiruga lennuvälja kohale ja hakkas laskuma. Sai pihta! karjusime teineteisele. Lennuk libises üle välja vaevalt paarkümmend meetrit maapinnast. Siis raksatas jälle pomm ja lendu tõusmas punaväe pommitaja vajus üht ratast pidi nähtavasti pommiauku ja süttis pirruna põlema. Ründaja libises aga nagu manöövril veel paar korda madalalt üle lennuvälja ja lahkus siis lõuna suunas. Lennuväljale jäi hunnik põlevaid lennukite rususid.“