Kokkupõrked Tori - Tori-Jõesuu - Vihtra piirkonnas 11.07.1941
11.07.1941 pidasid omakaitselased lahingut enamlastega Tori vallas, eesmärgiga tõkestada nendel tee Tori aleviku suunas. Kui sakslased lähenesid Pärnule, oli Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla suunast taganevad punaväeosad segaduses. Ei saadud enam aru, mis on lahti ja kuhu poole taganeda. 7. ja 8. juulil jõudis taganemisel pea kaotanud punaväe kolonn Tori ümbrusse. Kuna kardeti Vändra suurteel liikuda, pöörduti sealt kõrvalisele metsateele. Niidase asundusse ja Metsaküla kanti kogunesid suured väeüksused. Kolonnis liikunud patareid pandi Tori lähedale positsioonile ja jäädi ootama. Hirm sakslaste ees ei lasknud aga pikemalt peatuda ja kolonnis jätkati teedel ekslemist. Kiiruga viidi patareid ja voor üle Tori-Jõesuu silla. Pärnu jõe harude vahel tunti end kindlamini ja jäädi seal puhkepeatusele. Samal ajal vallutasid sakslased Pärnu ja jõudsid Märjamaale. 9. juuli õhtul tulid enamlaste kolonnid uuesti üle Tori-Jõesuu silla jõe Pärnu poolele ja purustasid oma järel lõhkelaengutega ühe sillakaare. Keskööl algas enamlastel uus põgenemine, seekord üle Tori silla Vändra suunas. Kui jõuti sillast üle, püüti seda lõhkelaengutega purustada, kuid oskamatusest suuremat häda sillale ei tehtud. Vändra ümbruses said enamlaste kolonn tihti metsast püssituld, mis suurendas ekslevas väeosas segadust. Kuna Türi suunas ei juletud edasi minna, pöörduti Vändrast üle Vihtra-Kavasoo jälle Tori-Jõesuu silla taha. Oldi segaduses: ees oli enda poolt purustatud sild, seljataga Vändra metsades sõjakad eestlased püssidega. Kohalikud omakaitselased leitnant Karl Puusaare juhtimisel jälgisid pidevalt enamlaste liikumist. Kuna relvi oli vähe, ei olnud mõtet suuremat lahingut ette võtta, torgiti enamlaste kolonni niisama. Nii otsustasid omakaitselased rünnata relvade hankimiseks voori sabas liikunud punaväelasi. Teeäärne tihe lepapadrik, mis ulatus otse maantee servani, sobis niisuguseks ettevõtmiseks hästi. Omakaitselane võttis toeka kasemalaka ja jäi võssakasvanud teeäärses kraavis kolonni lõppu varitsema. Möödus viimane veok ja selle järel tatsas raskel sõdurisammul kaks punaväelast, püssid rihmaga õlal. Võsast väljahüpanud habemes mees ehmatas punaväelased soolasambaks. Nuiamees lajatas mõlemale malakaga, haaras sõjasaagina kaasa kaks vintpüssi ja kadus varjavasse võssa.
11. juuli pärastlõunal märgati Vihtra poolt lähenevat enamlaste kolonni. Esimesele punaväelasi täis veoautole avati teeäärsest võsast äge püssituli. Auto peatus. Punaväelased olid ähmis ja mõne lasu järele pagesid nad metsa. Peagi saadi teada, et Kavasoo ümbrusse on jõudnud tagasi sama enamlaste kolonn, kes 9. juulil oli purustanud silla. Oli arvata, et enamlased püüavad ületada jõge silla juures jõekoolmel. Sellest teatati kohe Pärnu Omakaitse staapi ja Torisse, kust paluti kiiret abi. Pärnus organiseeriti seepeale kähku 18-meheline löögirühm Juko-Johannes Karjeli juhtimisel. Vintpüssidega varustatud omakaitselaside anti kaasa ka raskekuulipilduja ja pärastlõunal sõideti välja Tori suunas.
Taali vallamaja lähedal märgati Tori poolt lähenevat veoautot. Autol puudusid Saksa sõjaväes kasutatavad märgised - valged triibud või Omakaitse tunnusena Eesti lipp. Samas leiti, et tulijad ei võiks venelased olla, sest Alustes kaitsel asuvad sakslased olid auto läbi lasknud. Auto peatus. Mehed veoautol olid täies relvis ja Vene kiivrid peas, aga tere anti eesti keeles: Tere, jõudu, oleme Eesti poisid! Küsimustes-vastustes selgus, et tegu oli Punaarmee sidepataljoni leitnant Arnold Mölderi rühmaga. Mehed olid põgenenud 3. juulil korpuse sidepataljoni autokolonnist teel Tallinnast Narva suunas ja pöördunud tagasi otse punase paradiisi väravalt. Sidepataljonist põgenesid veoautol pataljoni lahinguvarustuse töökoja ülem leitnant Arnold Mölder, leitnant Märt Einila, seers Voldemar Kiis, seers Eduard Salumäe, seers Kalev Susi, seers Gustav Vallimäe, kprl Anton Kraam, kprl Heinrich Mandli, kprl Robert Muru, rms Vassili Ait, rms Johannes Kaljuste, rms Ernst Kõrgemäe, rms Arnold Liim, rms Elmar Müller, rms Vassili Noot, rms Herman Ratas, rms Voldemar Saagpakk, rms Voldemar Toro, rms Heinrich Valter ja rms Leonhard Veelma. Rakvere lähedal peatas leitnant A. Mölder auto ja autojuht rms E. Müller asus mootoririket kõrvaldama. Kui autokolonn kadus teekäänaku taha, pöörati auto umber ja sõideti läbi Kesk-Eesti Pärnu suunas. 4. juulil jõuti Tori valla Tohera külla, kus kohalikud mehed juhatasid väekargajad Aesoo metsavendade juurde. 8. juulil ilmus leitnant A. Mölder ja leitnant M. Einila koos 18 mehega lahingukorras samal päeval loodud Pärnu Omakaitse käsutusse. Oli sõidetud mööda metsateid pikki päevi ja öid. Sõjamehed olid väsinud ja tolmused, kuid täis võitlusindu. Oma teel puutusid nad korduvalt kokku venelaste ja hävituspataljonlastega. Nende pärimistele vastati, et otsitakse valgeid bandiite, kes ohustavad liikumist teedel. Enamlased varustasid sidemehi bensiiniga ning selgitasid, millistel teedel liiguvad punaväelaste autod. Eks siis sõideti nendel teedel, kus polnud karta enamlastega kohtumist. Nii jõuti ei-kellegi-maale. Omakaitselased selgitasid leitnant A. Mölderi meestele, et ollakse sõjasõidul Tori-Jõesuhu. Koos eilsete punaväelastega sõideti Torri. Tori surnuaia juures tehti peatus. Sinna saabus ka Saksa väeosi suurtükkide ja raskekuulipildujatega. Hiljem liikusid need väeosad Vändra poole, et haarata enamlasi küljelt. Omakaitselased ja sidemehed sõitsid edasi Jõesuu poole. Teel tuli vastu hobusemees, vankril haavatud omakaitselane. Hobusemees selgitas: Minge leitnant Puusaarele abiks. Venelasi ronib teisel pool jõge nagu kärbseid. Meie mehi on seal vähe! Veoauto jäeti metsatallu ja mehed tulid jala Tori-Jõesuule. Eespoolt kostsid üksikud püssipaugud. Meierei juures tuli vastu püstol peos leitnant Karl Puusaar. Viibates tulijatele, näitas ta käega üle jõe: Vaadake, seal nad sagivad, aga mis sa neile praegu teed. Siit lasta ei või, sest oleme ise nagu pihu-peal! Näidatud suunas silmati piki jõekallast lähenevaid ning sillaotsa ja taluhoonete taha kaduvaid punaväelasi. Sealtpoolt tuli üksikuid kuule. Enamlaste püssitulele vastati aegajalt siitpoolt kaldalt. Kohalikud omakaitselased olid paigutatud jõekaldale, kust oli karta, et enamlased võivad tulla üle jõe. Raskekuulipildujale leiti sobiv koht läheduses asuval palgivirnal, kust avanes avar vaade vastaskaldale. Mehed jaotati nüüd kuulipildujast vasakule ja paremale nii, et jõe kallas oli umbes poole kilomeetri ulatuses mehitatud. Juurde tuli üksikuid endisi metsavendi ümbruskonna metsadest. Nii tõusis jõekalda kaitsjate arv juba 40 meheni. Oli andmeid, et enamlasi on üle jõe 300-400 meest. Mureliku meeleolu peletas kellegi asjalik arutelu: Meid on 40 meest, neid 400. Igaüks laseb 10 lasku ja kolonniga on lõpp, padruneid jääb veel ülegi. Tori-Jõesuhu tuli appi ka Tootsi briketitööstuse Omakaitse mehi, kes ähvardasid enamlaste rinde vasakut tiiba. Laskude tulesähvatused vastaskaldal tihenesid. Ajuti täristas sealpool jõge mõne valangu sekka ka vastase raskekuulipilduja. Üks omakaitselane ronis kuurikatusel asuvasse tuletõrje vaatlustorni, et kaeda, mida need venelased jõe taga tihnikus teevad. Vaevalt sai ta üles, kui tornilaudadest lendasid puupilpad ja kostsid lasud vastaskaldalt. Mees õigemini kukkus, kui ronis tornist alla. Sobilikuks vaatluspaigaks peeti meierei kivihoonet. Paar laskurit asusid akende juurde ja võtsid iga venelase, kes nähtavale ilmus, täpse tulega vastu. Esimesena jäi omakaitsemeeste püssitulle sillale lähenev jalgrattur. Juba teisest lasust kukkus punaväelane koos rattaga teekraavi. Hulk punaväelasi oli kogunenud jõe vastaskaldal asuvate taluhoonete varju. Sealt püüti hüpetega ületada kitsast lagedat maariba, mis ulatus kaitsva lepatihnikuni. Püssid aknalaual, ootasid näpsajad järjekordset hüppajat. Niipea kui see ilmus, lajatasid püssilasud. Poolel sammul jäi enamlane äkki peatuma: näis, nagu oleks teda nähtamatu käsi tukast haaranud ja maha paisanud. Kindlaks saagiks olid need punaväelased, kes püüdsid roomates lagedat kohta ületada. Varitsusjahi tulemusena lebas peagi võsa veerel mitu liikumatut kogu. Viimaks taipasid enamlased võsalagendiku surmaohtlikkust ja sinna enam uusi oma eluga riskijaid ei ilmunud. Jõeäärse rinde paremale tiivale läksid Päästalu külas toetuseks leitnant A. Mölderi mehed. Positsioonile juhatas neid lühikestes spordipükstes omakaitselane. Ta läks ees ja valis ohutuma tee. Sidepataljoni mehed jaotati omakaitselaste vahele, kes tundsid nüüd ennast julgemini. Vastane oli märganud vastaskaldal liikumist ja kuule hakkas vinguma tihedamini. Leitnant A. Mölder nõjatus kraavi servale ja otsis binokliga vaenlase varjatud tulepesi. Mõne minuti pärast lajatas vastaskaldalt laskja leitnandi selja taga seisnud omakaitselane rms Mihkel Kaldmets Määranõmme külast vajus kokku. Vähe hiljem purustas üle jõe tulnud püssikuul sidepataljoni mehe vintpüssi padrunisalve. Et vältida kaotusi, tehti korraldus ennast vaenlase eest paremini varjata. Oli karta, et enamlased püüavad jõge ületada Pärntõkke talu lähedalt, kus sealsel jõeharul oli ülepääsuks ehitatud pukksild. Sealt ületulekut tuli aga igal juhul tõkestada, sest siis oleks omakaitselaste vasakut tiiba ähvardanud ümberhaaramise oht. Et seda ära hoida, kahlas ohv. aset. J.-J. Karjel koos kuue mehega läbi Pärnu jõest, millel peale ühinemist Navesti haruga on madal veeseis. Poole kehani märjad mehed jõudsid jõe vastaskaldale ja ruttasid pukksilla poole, mis oli üleminekukohast paari kilomeetri kaugusel. Seal nähti aga ülejõe paarikümnemehelist enamlaste jõuku piki jõekallast Tori-Jõesuu poole ruttamas. Metsast ja võsast kostus vankrirataste käginat ja venekeelseid hõikeid - mets varjas enda rüpes punaväe voori. J.-J. Karjeli mehed võtsid ahelikku ja avasid küljelt ägeda püssitule. Sellist tulelööki venelased ei osanud oodata. Kostus karjatusi ja jooksumüdinat, samuti üksikuid laske. Esimesest ehmatusest toibunud enamlased kogusid julgust ja pukksilla juures läks lahinguks - seal moodustus omakaitselaste sõnutsi Tori-Jõesuu lahingu teine rinne). Pukksilla juures peetud lahing oli kestnud vaevalt pool tundi, kui Vändra poolt kostsid tumedad mürtsatused. Kuulda oli õhus lähenevat ja üha valjenevat ragisevat müra. See lõppes Jõesuu silla läheduses kõrvulukustavate lõhkemisraksatustega. Õhku paiskusid kõrged mulla- ja suitsusambad. Ilmselt kartsid venelased küljelt ümberhaaramist ja nõudsid tagapool paiknevalt kuuetolliselt suurtükipatareilt tuletoetust. Järgmised mürsud lõhkesid aga millegipärast hoopis enamlaste voori asukohas. Alul tuli enamlaste suurtükimürske aeg-ajalt, siis aga tulistas patarei vahetpidamata ja raskeid mürske tuli juba ohv. aset. J.-J. Karjeli meeste aheliku lähedusse. Mürskude lõhkemisele järgnes tihe mullasadu, mis määris omakaitselaste riideid ja muutis nende higised näod porikarva mustaks. J.-J. Karjel otsustas mehed tagasi tõmmata, sest läheneva suveöö pimeduses võisid enamlased kusagil mujal jõge ületada, neid teistest omakaitselastest lahutada ja hävitada. Omakaitselased tõmbusid suurtükitule piirkonnast välja. Taandumist hõlbustas ja pakkus kaitset tihenev hämarus. Jõe ületamisel satuti aga propse täis jões sügavamatele kohtadele ja enamus meestest jõudis tagasi läbimärjalt. Tulevahetus oli vahepeal vaibunud. Olukorda kaaludes leiti, et öösel võivad enamlased nii vasakult kui ka paremalt tiivalt üle jõe tulla ja kaitsjad ümber haarata. Ka kahuritule eest polnud kaitset. Seetõttu peeti õigeks taganeda Torri. Toris jäid maha kohalikud omakaitsemehed ja osa sideväelasi, teised aga sõitsid keskööl Pärnusse, et täiendada laskemoonavaru ja tulla hommikul tagasi Tori-Jõesuhu. Järgmisel päeval pärast Tori-Jõesuu lahingut saadi teada, et enamlased on Pärnu ja Navesti jõgede käärust taganenud Kavasoo poole. Öösel nad jõge ületada ei julgenud. Pärnu löögirühm sai ülesande sõita eilsele lahingupaigale ja saada andmeid vastase liikumisest. Toris liitusid pärnakatega kohalikud mehed ja ühiselt asuti lahinguvälja kammima. Meierei ümbrusesse ja Omakaitse positsiooni paremale tiivale olid langenud vaid vähesed suurtükimürsud - üle poole meetri pikkused põrakad. Mõned neist olid jäänud lõhkemata. Müüri ja Vangsi talude ümbruses olid mürsud laastanud ainult kartuli- ja viljapõlde, kus mürsuaugud olid ilmatuma suured. Ilmnes, et punaste suurtükimeeste tulejuhtimine oli olnud õige vilets. Vastase eilsetel seisukohtadel oli näha viljapõldudel punaväelaste roomamisjälgi, mahavisatud gaasitorbikuid, sineleid ning rohkesti veriseid sidemeid. Kohalikud elanikud olid näinud paarikümne punaväelase laiba äraviimist veoautoga. Rohkesti olnud ka haavatuid. Pukksilla lähedal olid põllud mürsuaukudest otse üle külvatud - enamlased kartsid rünnakut küljelt ning hoidsid silla ümbrust suurtükitule all. Pärntõkke talu maadel jäid enamlased oma suurtükitulle, mistõttu oli langenuid ja haavatuid.
