Valgjärve (Nohipalo) metsavendade punker
1949. aasta 27. oktoobri hommikul ründas julgeoleku väeosa ootamatult Meenikunnu soo servas asuvat Rootside punkrit, kust kinni võetud Paul Lepikov juhatas haarangulised Valgjärve lähedale Paul Randmaa salga punkrini. Seal viibisid sel päeval alalised elanikud: Paul Randmaa, Olga Randmaa, Nikolai Joot, Ilse Randloo, Karl Helk ja Elmar Taimre ning juhuslikult ka Paul Randmaa kallim Valiida Parts. Hiljard Paas ja Valter Liiv olid hommikul lahkunud. Peale eelnimetatute olid punkris veel ka Rootside punkri mehed Jaan Roots ja Valter Võhni, kes pärast Pärnumaa retkelt saabumist olid jäänud ööbima Randmaa punkrisse. Kui Rootside punkri poolt hakkas kostma lahingukära, läksid kolm meest luurele ja nägid haarangulisi lahkumas. Nad läksid tagasi oma pelgupaika ja hakkasid sööma. Olga Randmaa oli punkri juures valves ja hüüdis järsku, et venelased on soo peal lähenemas. Sõdurite salka nähes haarasid Roots, Võhni, Helk ja Taimre relvad ning jooksid soo vastassuunas olevasse metsa. Punkri pihta avati tuli ning sissejäänutel tuli vastu võtta lahing, kus nad langesid kõik viimseni, lahingus olevat hukkunud ka üle 20 vene sõduri. Punkri tagant metsast pääsesid mehed põgenema, kuna sealt piiranud venelased lebasid maas, et mitte saada pihta enda meeste kuulidega, mis punkrist üle lendasid. Punkris langesid Paul Randmaa (1909), Olga Randmaa (1913), Nikolai Joot (1923), Ilse Randloo ja Valiida Parts (1918). Punkrist saadi kätte Pärnumaal tekstiilivabriku palgaautost röövitud 80 000 rubla.
Punkri juurde on püstitatud mälestuskivi.
