Märjamaa
13. juuli 1941 üks võitlustandreid: surnuaia vastas põldudel. Asukoht on ligikaudne.
Märjamaa ümbruses toimus lahingutegevus 10.-15.07.1941. Langes 60 Saksa sõdurit, umbes 650 Punaarmee võitlejat ja 6 kohalikku elaniku.
Saksa eelväed ületasid Läti - Eesti piiri 7. juulil 1941. 8. juulil langesid Pärnu ja Pärnu-Jaagupi, sama päeva õhtuks jõudis Märjamaale ooberst Ullerspergeri jalgratturite pataljon. Kuni Märjamaani oli tee praktiliselt puhas olnud: sakslaste ootamatust Pärnu vallutamisest paanikasse sattunud Pärnu ja Navesti jõe joonel kaitses olnud Punaarmee 10. laskurkorpuse üksuste korratu taganemine oli jätnud vabaks Vändra - Rapla tee. Sakslastel oli Tallinnani jäänud vaevalt 60 kilomeetrit, see oli Punaarmee juhtkonnale ebameeldivaks üllatuseks. Kujunes oht, et Tallinn langeb lähipäevil.
9. juulil asuti Tallinnas kiirkorras sakslaste peatamiseks moodustama rünnakuväeosa. Nõukogude sõjaajaloolased on korduvalt väitnud, justkui jäänuks Märjamaa alla koondatud Punaarmee löögirühm elavjõus ja relvastuses sakslastele alla. Päris kindlasti ei olnud see nii, sest venelaste koondatud löögirusika ees seisis vaid sakslaste eelväe grupp, mitte regulaararmee.
10. juulil algas Märjamaa pommitamine õhust. Alles õhtuks suutsid sakslased pommituslennukid õhutõrjetulega alevist kaugemale ajada. Kell 20.25 võttis ooberst Ullersperger vastu otsuse jääda kaitsele uue surnuaia ja kiriku vahelisel alal, tugevdades samal ajal positsioone Sõtkes ja Alakülas. Ka venelaste pool jätkas positsioonide hõivamist.
11. juulil alustas Punaarmee pealetungi kolmest küljest. Sakslastel tekkis tõsiseid raskusi nii elavjõu kui ka laskemoona osas – seni kergelt edasi liikunud eelvägi ei olnud valmis selliseks massiivseks rünnakuks, mille alla nad nüüd jäid. Kell 12.30 andis Sakslaste armeekorpuse staap 217. Jalaväediviisile käsu osutada aegaviitmatult abi ooberst Ullerspergerile kõigi käepärast olevate jõudude ja laskemoonaga.
12. juuli hommik algas venelaste kahuritulega. Märjamaa alevis piiramisrõngasse jäänud Ullerspergeri salgal oli laskemoon otsakorral ja puudus ka side staabiga. Nii otsustati ööl vastu 13. juulit üksus Märjamaalt välja viia. Paari tunni pärast murdsid Märjamaa alevisse ümberpiiratuid päästma saadetud suuremad sakslaste jõud ja asusid esialgsetele positsioonidele. 13. juuli hommikul algas venelaste rünnak Märjamaa raudteejaamale ja Paekülale. Öösel kohalejõudnud sakslaste üksusele sai päeva lõpuks selgeks, et Märjamaa hoidmine muutub iga tunniga raskemaks ja otsustati taanduda.
Tõnis Tõnisson - Kildudest korjatud (2021, lk 180)