Kuivastu sadam
17. sajandil rajatud Kuivastu sadama kaudu on toimunud ajalooline ühendusepidamine ja postivedu Saaremaa ja mandri vahel.
1911. aastal rajama hakatud Peterburi kaitse merekindluste süsteemi üks osa oli Muhu väina positsioon. Sellega seoses sai Kuivastu sõjasadama staatuse ja oli Muhu väina positsiooni peasadam. Suuremad sõjalaevad said kasutada Kuivastu sadamat ainult tänu 1916. aastal valminud Kumari kanalile, mille sügavus oli 8-9 m. Süvendustööd Suures väinas kestsid kogu Esimese maailmasõja ajal, plaanis oli suurendada süvis 15 meetrini. Torpeedopaadid olid Orjaku sadamas, valvelaevad ja miiniveeskajad Mõntus, remondibaas Rohukülas.
Esimese maailmasõja ajal seisid Kuivastu sadamas miinitraalerid ja vahilaevad, reidil torpeedokaatrite divisjoni lipulaev. Kuivastu reidil talvitusid ka soomuslaevad Slava ja Tšesarevitš.
Vabadussõja päevil puhkes Kuivastu sadamas Saaremaa mäss. Vastuhakk algas 16. veebruaril 1919 Kuivastus, kuhu kogunesid mobiliseeritud kutsealused Muhust, Uuemõisast ja Maasist. Meestel olid püssid regedesse peidetud. Eelmisel päeval oli kutsealuseid õlle ja viinaga teele saadetud. Paljudel oli kodust õllelähker kaasa võetud. Ennelõunal saabusid Kuivastusse lipnik Arseni Jefimov, sõjaväeametnik Karl Tammel ja riigimetsavaht Aleksei Vaher, et kutsealused Haapsallu edasi toimetada. Keegi oli eelnevalt Jefimovit vastuhakuplaanist informeerinud, kuid ta ei jäänud uskuma ja hakkas mobiliseerituid nimepidi välja hüüdma. Mehed jätsid aga vastamata või tegid seda pilkavalt. Lõpuks hakkas Jefimov revolvrit välja võtma, kuid talle tungiti kallale ja lasti maha. Jefimovi tulistajaks on tavaliselt nimetatud Andrei Räime, alternatiivse versiooni kohaselt tegi seda aga tema vend Timofei Räim. Põgeneda püüdnud Tammel ja Vaher püüti kinni, lasti maha ja surnukehad lükati „tava kohaselt“ jää alla. Pärast tapmisi võtsid mässulised Kuivastu sadama telefonikeskjaama oma kontrolli alla ja relvitustasid seal viibinud kolm kaitseliitlast. Lõigati läbi Kuivastu-Virtsu telefonikaabel ja saadeti üks mees sama tegema Haapsalu-Muhu kaabliga. Valve alla võeti Kuivastu laskemoonaladu. Suurte teede ja mere äärde pandi vahipostid, kelle ülesanne oli „mässule mitte kaasa tundvad isikud“ vahistada. Kinnipeetuid hoiti Kuivastu kõrtsis ja Hellamaa vallamajas. Sõjaväe juhiks Muhus valiti Ivan Vokk, Kuivastu komandandiks määrati Mihkel Sõrm. Muhu-Suure valla kutsealused, kes Tallinna minekuks oma vallamajja olid kogunenud ja Kuivastu sündmusest kuulsid, läksid kodudesse tagasi. Kella 12 paiku mandrilt Kuivastusse saabunud Saksa leitnant Krupp koos abikaasaga ja Kuressaare Saksa konsulaadi ametnik Oskar Rahr lasti maha. Õhtul lasti maha Kuivastu mõisa omanik ja Saaremaa maamarssal Alexander von Buxhoeveden ja tema vend Arthur von Buxhoeveden, samuti tapeti Kirde-Saaremaa Taaliku mõisa omanik Theodor Förster koos naise ja ühe tütrega.
Teises maailmasõjas vallutasid saksa väed 1941. aasta septembri keskpaigas Muhu hõivamise käigus ka Kuivastu. 14. septembri 1941 öösel pärast kella 4 põhja pool Virtsust dessanti alustanud Wehrmachti 151. rügemendi 1. pataljon jõudis Kansi-Tusti ranna asemel Kuivastu alla, sattudes ägeda tule kätte. Pataljoni 1. kompanii paadid eksisid merel, jõudes tuld andes Muhu asemel Virtsu kanti tagasi. Nii merel kui rannas raskeid kaotusi kandnud sakslased hoidsid Kuivastu rannakivide vahel siiski oma väikest sillapead. 151. rügemendi 2. pataljon kinnitas end Kuivastu randa kella 8 paiku. Mõlemapoolsete suurte kaotustega lahingus vallutasid sakslased lõunaks Kuivastu.
Külma sõja päevil olid Lääne-Eesti saared NSV Liidu piiritsoon ja saartele pääses erilubadega. Kuivastus oli Nõukogude piirivalve kontrollpunkt.
1971. püstitati Kuivastu sadamahoone kõrvale viitemonument „Memento“ (M. Summatavet), kus Saaremaa skeemil olid tähistatud lahingukuulsuse paigad.
Kingissepa rajooni ajaloo-ja kultuurimälestised“ (Tallinn 1983, lk 171)
