Ruhnurootslaste lahkumine (1943-1944)
Ruhnurootslaste lahkumine algas 1943. aasta sügisel ja hoogustus vastavalt Saksa - Nõukogude rindejoone liikumisele Eesti läänepiiri suunas. Peamine lahkumise põhjus oli kartus saabuvate Nõukogude vägede ees ja mure oma tuleviku pärast. Pikkade arupidamiste ja vaidluste järel otsustasid ruhnlased saare maha jätta ja sõja lõpu Rootsi Kuningriigis ära oodata. Enne sõda oli Ruhnus umbes 280 elanikku. 19.09.1943 lahkus 75 inimest, peamiselt haiged, sõites Paldiski sadama kaudu aurikuga Odin Rootsi. Järgneva seitsme kuu jooksul lahkuti oma paatidega. 4.08.1944 saabus Holmaranna reidile kolmemastiline mootorpurjekas Juhan, mis võttis pardale kõik veel saarele jäänud ruhnlased. Hüvastijätuks tegi purjekas ringi ümber saare ja sellega oli ligemale tuhandeaastase ajalooga rootslaste asutus Ruhnus otsa saanud. Kokku rändas 1943-1944 Rootsi umbes 255 inimest. Saarele jäi vaid kaks ruhnlaste perekonda (Schönberg / Rooslaid ja Norman), kus perenaised olid kihnlased. Loomadest jäi Ruhnu maha umbes 200 lehma, 300 lammast, 150 hobust ning 300 kana. Enne ärasõitu otsisid ruhnlased Saksa okupatsioonivalitsuse nõudel oma majapidamistesse hooldajad, kes lepingute alusel kohustusid nende eest hoolt kandma. Sel moel said 49 talu endale hooldajad, kes olid peamiselt pärit Saaremaalt ja Kihnust.
Olukord läks segasemaks juba kuu-poolteist pärast põliselanike lahkumist. Sellesse aega langes üle mere põgenemise kõrgpunkt. Nii mõnedki, kes olid põlisasukatega taluhoolduslepingud sõlminud, istusid paatidesse ja purjetasid varasematele põgenikele järele. Uued tulijad asusid nende asemele.
1949. aastal elas Ruhnus 113 inimest.
Hanno Ojalo - Eesti väikesaared sõja jalus (2022, lk 140-141)
Märt Kapsta - Ruhnu aastail 1944-1987 (Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 2003-2004)