Ruhnu vastuhakk (1941)
1940. aasta suvel kehtestati ka Ruhnu saarel nõukogude võim, ametisse määrati täitevkomitee esimees, korravalvuriks määrati mandrilt saabunud militsionäär Trei. Kõige raskemaks hoobiks saare elanikele oli püsside kohustuslik loovutamine, kuna neid kasutati hülgepüügil.
Saksa - Nõukogude sõja algul oli Ruhnu saare garnisonis neliteist vene sõdurit ja mereväelast. Juuli esimestel päevadel said kümme neist käsu lahkuda. 8.07.1941 said ruhnlased välismaiseid raadiojaamu kuulates teada, et sakslased on vallutanud Pärnu. Kutsuti kokku nõupidamine, mida juhtis Ruhnu tuletorni ülevaataja Johannes Merendi (1907–41). Nõupidamisel osalesid koolijuhataja Johannes Dans (1898–1941), kalaostupunkti juhataja Boriss Vähk ning ruhnulased Anders Ida-Isaku talust, Johan Lääne-Mikkose talust, Tomas Ida-Andersi talust ning Thomas ja Johannes Lonsi talust. Üksmeelselt otsustati Nõukogude võim saarel kukutada. Vahistati tuletorni valvemeeskond (ohvitser ja kolm sõdurit), täitevkomitee saadeti laiali ja ametisse määrati vallavalitsus. Tuletorni heisati sini-must-valge lipp. Augusti alguses alustasid venelased saare tagasivõtmist. Saart pommitati lennukitelt ja piirati laevadega. Võimuhaaramisele tegi lõpu 7.08.1941 saarele saadetud Nõukogude dessant Saaremaalt. Ülestõusu juhid arreteeriti, neist viis hukati Kuressaares.
Nõukogude sõjavägi lahkus Ruhnust 7. septembril, 28. septembril hõivasid saare Saksa üksused.
Hanno Ojalo - Eesti väikesaared sõja jalus (2022, lk 115-140)