Karuste 180 mm rannapatarei
Kui sõjategevus 1944. aastal jõudis Eestisse, hakati koostama rannapatareide paigutamise plaane. Juulis 1944 moodustati Balti laevastiku Rannakaitse Tallinna Sektor ja 18. üksik suurtükidivisjon (18-й отдельный артиллерийский дивизион береговой обороны Краснознамённого Балтийского флота - 18ОАД). Oktoobris 1944 moodustati rannakaitse Saaremaa sektor. mille patareid osalesid ka lahingutegevuses. Need liikuvad patareid asusid Sõrve säärel veel juunis 1945. Statsionaarsete positsioonide rajamist alustati juba 1944. aastal, aga töö edenes väga aeglaselt.
Karustes asunud patarei nr 470 oli formeeritud Leningradi lähedal, osales 1941. aastal Leningradi kaitselahingutes ja oli Saaremaale üle toodud 1944. aastal. Patarei positsioon Karustes oli soine, ehitusel tuli kasutada vaivundamente. Kuigi positsioon ehitati lihtsustatud plaani järgi (betoneeriti ainult kahurialused, laskemoonahoidlad olid esialgu puidust), käis 1945. aasta lõpus alles kahurite paigaldamine. Meeskond elas esialgu muldonnides. Karuste patarei oli kavandatud ajutisena, kuni taastatakse Stebeli patarei. Kui 1946. aastaks selgus, et Stebeli patareid ei ole võimalik taastada, hakati ka Karuste patareid ehitama kapitaalsemaks. Suurtükipositsioonide vahele ehitati raudtee saksa 600 mm väliraudtee relssidest, kaevati 3 m sügavune kuivenduskraav, 1953-1955 ehitati kaks betoonist laskemoonahoidlat, ehitati neljakorruseline tulejuhtimistorn. Patarei likvideeriti 1960. aastal, kahurid viidi Riiga.
18. üksiku suurtükidivisjoni patareid Sõrves:
nr 87 (3 × 152 mm Maantee külas),
nr 470 (4 × 180 mm, Karuste),
nr 360 (ilma suurtükkideta, tegeles Stebeli patarei korrastamisega) ja
nr 458 (4 × 127 mm, Mõntu).
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 583)
Юрий Мелконов - Балтийский Гибралтар (Рига 2011)
