Mõntu sadam

Mõntu sadama ehitus algas 1914. aastal, kui sõda juba käis. Kividega täidetud kärjekastidele rajati plankudest 253 meetri pikkune laevasild. Sillast põhja poole süvendati 5 meetri sügavune akvatoorium, mida sügavama merega ühendas kanal. Sadama juurest Sääre külani ehitati viie kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee. See tagas laevadelt lossitud ehitusmaterjali ja koostamata suurtükkide veo tulevaste patareide asukohta. Sadama juurde ehitati ka laod. Kogu rajatist aga ei saadud valmis. Suurtükkide lossimiseks kasutuskõlblik osa oli 1916. aastaks siiski olemas. Sadam jäigi enne sakslaste tuulekut lõpuni ehitamata. Pärast sõda, 1922. aastal, viidi sama sadama kaudu välja purustatud patareide osad ja gaasilõikuritega tükeldatud 12-tolliste suurtükkide heast terasest torud. Kõik läks vanarauaks.

Rahvamajanduse tarbeks osutus sadam liiga avatuks. Idatormidega polnud laevadel kuskil seista. Lühiajaliselt sildusid siin sõrulaste kaljased, mis vedasid kartulit Rootsi või Soome. Paaril korral külastasid sadamat ka turismireisil olevad reisiaurikud. Kolmekümnendate lõpus võimaldas pisut remonditud sadam peatuda siin angerjaveo sumpadel. 1939. aastal püüti Sõrve rannikumeres 154 tonni angerjat, mille kilo maksis 2 krooni 50 senti. Võrdluseks: sama palju teenis põllutööline päevas. Eluskala eksportöörid Wikström ja Schmuul ehitasid sadama juurde avara elamu. 1939. aasta oktoobris valis Punalipulise Balti Laevastiku rannakaitse komandant kindral S. Kabanov selle elamu oma residentsiks. Nõukogude Liidu poolt pealesurutud baaside lepingu alusel algas Sõrves uue sõjalise tugipunkti ülesehitamine. Mõntu koolilapsed pidid otsima mujal ulualust, sest kunagises härrastemajas asus nüüd Balti laevastiku rannakaitse üks staapidest. Samas võeti käsile Mõntu sadama rekonstrueerimine torpeedokaatrite tugipunktiks.

Külma sõja perioodil kasutasid Mõntu sadamat NSV Liidu Piirivalvevägede merepiirivalve alused.

Bruno Pao - Sõrve sääre otsa lood (Saaremaa Merekultuuri Seltsi Toimetised, Kuressaare 2004)