Papissaare vesilennukite baas
Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulunud Papissaare vesilennukite baas rajati aastail 1912-1914. Selle koosseisus olid kaks lennukite angaari, varustuse- ja laskemoonalaod, bensiinihoidla, elektrijaam, kasarmud, söökla, leivatehas ja saun-pesumaja. 1914. aasta augustis toodi siia Liepajast üle 9 lennukit. Sakslased vallutasid baasi 12. oktoobril 1917 ja purustasid enamiku hooneid. Sõdadevahelisel perioodil tegutses siin Julius Teäri puulaevade tehas. 1939. aastal võtsid NSV Liidu baasiväelased Papissaare üle ja rekonstrueerisid selle taas lennusadamaks. Siin baseerunud 15. lennueskadrilli MBR-2 tüüpi vesilennukid osalesid Soome Talvesõjas. 1941. a hilissuvel pommitasid sakslased vesilennukid rusudeks. Meeskond jättis lennubaasi maha ja pani selle taganedes põlema. Aastatel 1940–1960 oli Papissaare poolsaar suletud sõjaväeala. Hiljem kasutas hooneid kohalik kalurikolhoos. Praegu on osaliselt säilinud hooned kasutusel töökodade ja ladudena.
Kristjan Luts - Eesti sõjaajaloo teejuht (Tallinn 2010, lk 548)
Endel Püüa - Saarlased Nõukogude sõjaväebaasidel jalus 1939-1941 (Kuressaare 2020, lk 116)
Victor Vernik - Kõigi saarte hulgas kõige armsam (Faatum, 2008)