Sääre vesilennukite baas
1916. aastal moodustati Balti laevastiku lennuväediviis, mis koosnes kahest lennuväebrigaadist. Kummagi lennuväebrigaadi jaoks ehitati kolm nn lennujaama ja kuus nn lennuposti. Brigaad koosnes kolmest lennuväedivisjonist (pataljonist) ja divisjon omakorda kolmest lennusalgast. Igas salgas oli kuus lennukit.
1917. a kevadel oli Petrogradi kaitsva merelennuväe kasutada terve tugipunktide ahel, mis koosnes angaaride, ladude ja laatsaretiga varustatud lennusadamaist (lennujaamadest) ning ajutiseks kasutuseks mõeldud abisadamaist (lennupostidest). Merelennuväebaasi ehk lennusadamat võis ära tunda kaldsest laudteest (slipist), mida mööda vesilennuk vette lasti või sealt kuivale tõmmati, et ta jälle suurde heinaküünitaolisse angaari vedada.
Eesti põhjarannikul oli 4 lennusadamat (Tallinna Miinisadamas, Pirital, Kundas ja Narva-Jõesuus). Muhu väina kindlustatud positsioonis oli 8 lennusadamat (Kihelkonnal, Sõrves, Kuressaares, Ruhnus, Kõrgessaares, Haapsalus, Papissaarel ja Virtsus). See kindlustuste liin pidi sulgema sissepääsu Liivi lahte. Neist suurima, Kihelkonnal paikneva lennujaama alluvuses olid 1917. aastal Kuressaare lennusadam (1 lennusalk, 6 lennukit), Sõrve lennusadam (2 lennusalka, 12 lennukit) ja Virtsu lennusadam (1 lennusalk, 6 lennukit).
Sääre lahe kaldal asunud lennusadamast on tänapäeval säilinud ainult kivimuulide fragmendid meres.
Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk - Aeg, mehed, lennukid (Tallinn 2001)
